pandi tööle kaks õpetajat. Meesõpetajate kõrval hakkasid tööle ka naisõpetajad. Tehti algust laste ühistoitlustamisega. Õpetajate metoodilise töö parandamiseks hakkas Tallinna Pedagoogiline Ühing korraldama kubermangulinnas õppetööd kajastavaid näitusi. Koolidelt koguti omavalmistatud õppevahendeid, õpilaste töid, õpetajate kasutatud pedagoogilist kirjandust. Alanud maailmasõda viis koolidest meesõpetajad, suurenes naiste osakaal. 1915. Aastal kehtestati koolikroonikate kirjutamise nõue. Kodulapsed (8-9 a.), koolilapsed (10-13 a.) ja vahekoolilapsed (14-16 a.). Kodulapsed õppisid emade juhtimisel lugemist, vahekoolilapsed käisid ühe päeva kord või kaks kuus usuõpetust või kirikulaule kordamas, mõnel pool ka kooli koorilaulust osa võtmas. Kord aastas, kevadel, toimus igas vallakoolis nn. koolikatsumise päev. Kindlaksmääratud ajal pidid kõik kolm vanusegruppi koolimajja kokku tulema ja
piiblilood, laulik, Jakobsoni " Kooli Lugemise raamat" ja H.Eineri " Lühikene Eesti keele õpetus rahvakoolidele". Enamik valla koole jäi üheklassiliseks. Õpetuse põhiülesannet nähti vene keele harjutamises ja sõnavara laiendamises. Vene keelt läks vaja edasiõppimiseks ja ametlikus asjaajamises, keeleoskus tõi kergendust kroonuteenistuses. 1906. aasta kevadel anti luba emakeelsete erakoolide asutamiseks ja ülalpidamiseks. 1915. aasta kevadel kehtestati koolikroonikate kirjutamise nõue. Kihelkonnakoolid: kihelkonnakoolides tuli uue kooliseaduse järgi " kõikide õpetusasjade õpetus venekeeli" läbi viia, ainult luterlikku usuõpetust ja kirikulaulu võis emakeeles õpetada. 1893. aastal õpetati kihelkonnakoolides juba uute programmide järgi. Põhiaineteks olid usuõpetus, kirikulugu, vene ja eesti keel, aritmeetika, ajalugu, geograafia ja laulmine. Ministeeriumikoolid: õppetöö kestis 15. septembrist 15.maini, koolis käidi umbes 180
annaabi.ee 
