ülikoolis loodud karjala ja vepsa keele kateeder. 1990. aastal hakati katseliselt välja andma valdavalt aunusemurdelist ajalehte Oma Mua („Oma Maa”). Samuti on alustatud karjalakeelsete raadio- ja telesaadetega. Välja on antud aunusemurdeline aabits ning koostamisel on päriskarjala- e. vienamurdeline aabits. (Uibopuu, 1984) Karjala rahva ärkamisliikumine pole kaasa haaranud lüüdilasi. Ei päriskarjala ega Aunuse murdel rajanev kirjakeel ei näi sobivat lüüdilaste koolikeeleks. Kuna lüüdimurdelised õppematerjalid puuduvad, leidub vaid mõni harv lüüdi küla, kus hakkajad õpetajad tahavad ja suudavad lastele õpetada kodumurret. (Uibopuu, 1984) Karjala keele süstemaatilist uurimist alustati suhteliselt hilja, umbes 100-aastat tagasi, kui Soome teadlased Arvid Genetz ja Heikki Ojansuu hakkasid karjala keelematerjali koguma. Hiljem on seda tööd tõhusalt jätkanud J. Kujola (päritolult karjalane), A.Turunen, P.Virtaranta.
Naaberkeeltest on Tartu murrakuid mõjutanud läti keel lõunas ja vene keel idas, kuid need mõjud piirduvad siiski vaid üksikute sõnalaenudega, näiteks läti tsäunma `nokkima`, `hakkima` müütnik `vihane sõnakehv inimene` või vene mosna `mõnus` sudak `koha` või täta `isa, vanaisa`. Tartu murde põhjarühm (KodKav, TMr) on keeleldasa võrdlemisi ühtlane, selle peamiseks tundemärgiks võib pidada põhjaeestiliste joonte rohkust. Erinevalt lõunapoolsest tartu murde alast on siin koolikeeleks olnud põhja-eesti kirjakeel. Emajõe lõunakaldale jäänud Vorbuse valla elanikud, kelle kontakt lõunatartumaalastega tihedam, on keeleliselt tublisti lõunaeestilisemad. Mida enam põhja poole, seda enam kohtame põhja-eesti keskmurde ja idamurde jooni. Häälduses torkab kõrva Peipsi ääres levinud järgsilpide kõrgete vokaalide madaldumine (kohos `kohus` tohtno `tohtinud`). Levinud on ka nõrgaastmeline de- mitmus (siadele
annaabi.ee 
