kooliskäimist oma hoidja saatel. Rooma kooli nimi oli ludus mitte schola. Kooli võis avada igaüks, kes selleks soovi avaldas. Võis rentida lihtsalt kuskil tänavalõpul töökoja, nagu tegi iga teine käsitööline. Tänavalõppu eeldati sellepärast, et õppimise protsess oli lärmakas: pähe 4 õppides korrati valjusti kooris, ning, et ümberkaudsed elanikud ei olnud säärasest naabrusest kunagi vaimustatud. Riik ei tundnud kooliasjanduse vastu huvi, ei keelanud ega käskinud, samuti puudus koolide üle riigipoolne kontroll. Iga isa pidi ise hoolitsema ja vastutama selle eest, kelle hoolde ta oma poja õppima usaldab. Säärastes algkoolides õpetati algteadmisi lugemist, kirjutamist, arvutamist. Kooli õpetaja pärines tavaliselt ühiskonna madalamatest kihtidest. Perekonna siseselt oli lapse õpetamine usaldatud orjale. Kirjaoskuse õpetusele
Lisaks ühislaekale asutati Tallinnas 1549. a. veel preestrilaegas, mis kujunes Tallinna pastorite, köstrite ja kooliõpetajate ühenduseks. Tallinna ühislaeka baasil ja preestrilaeka võimalikul initsiatiivil loodi 1552. a. eraldiseisev vaeste koolipoiste institutsioon. Liivi sõja algus, Tartu liitmine Vene riigi koosseisu ja 1580. aastatel toimunud üleminek poola võimu alla katkestas pikemas ajaks luterliku reformatsiooni käigus alanud kooliasjanduse ümberkorraldamise. Kokkuvõtvalt võib öelda, et luterlik reformatsioon jättis eesti kultuurilukku sügava jälje. Eestikeelse trükisõna looja oli reformatsioon. Vaeste koolipoiste institutsiooniga pandi esmakordselt alus maarahvast haritlaskonna kujunemisele. Eestlaste rahvuslik kultuur leidis reformatsiooni tagajärjel oma dünaamilise järjepidevuse. 3 Vaesed koolipoisid Tallinnas 16. sajandi teisel poolel
annaabi.ee 
