saavutasid õitsengu keskaegkonnas. Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale. SÜSTEMAATIKA Kilpkonni eristatakse 26 sugukonda, kellest tänapäevani on elanud üksnes 12. Kilpkonnaliike on tänapäeval umbes 210. Teadaolevatest fossiilsetest kilpkonnaperekondadest suurim on umbes 5 meetri pikkune Miolania. Kilpkonnad jagatakse viide tänapäevasesse alamseltsi. Nendeks on kooldkaelalised, merikilpkonnalised, pehmenahalised, pöördkaelalised ja puudukilbulised. Kõige suurem kilpkonnaline oli merikilpkonn Archelon ischyros, kes ulatus umbes 4,6 pikkuseks. Kõige väiksem kilpkonnaline on aga Lõuna- Aafrikast pärit Homopus signatus, kes ulatub 8 sentimeetri pikkuseks ja kaalub umbes 140 grammi. VÄLIMUS Kilpkonna vanust on võimalik
piire. Vihmaperioodil ehitavad emasloomad veega üle ujutatud madalike pesi. Pesa ja järjetulijaid valvav emasloom on mis tahes sissetungijate suhtes äärmiselt agressiivselt meelestatud ning kaitseb oma pesa ägedalt. (Parish 2003:27) 3.2 Kilpkonnaliste selts Kõik kilpkonnad jagunevad 2 alamseltsiks sõltuvalt sellest, mismoodi nad oma kaela on suutelised välja sirutama ning pead kilbi alla peitma. Enamik magevee-, maismaa- ja merikilpkonni on kooldkaelalised, kes tõmbavad kilbi alla terve kaela ning pea. Nende kael on lühem ja vähemliikuv kui pöördkaelalistel. Austraalias elavad pöördkaelalised kilpkonnad, kes painutavad oma kaela vaid küljele, ent ei tõmba kilbi alla. 3.2.1 Sugukond: Madukaellased Austraalia madukaelkilpkonn on kahtlemata arvukaim ning tuntuim Austraalia mageveekilpkonn. Ta on eranditult lihasööja loom, oma saaki püüab ta aga seisvatest või aeglase vooluga vetest.
annaabi.ee 
