Ma pole veel kohanud rahvast kellele nii väga kummardada meeldiks kui neile siin. Kummardatakse tervitades, hüvasti jättes ja tänutäheks. Isegi õhtuse uudistesaate diktorid, ekraanile ilmudes kõigepealt kummardavad vaikides nii sügavalt, et pealagi paistab ja siis alles tervitavad sõnadega. See komme hakkab muuseas külge, ilmselt pean end Eestisse jõudes tagasi hoidma, et mind poolearulisks ei peetaks kui näiteks teed ületades mulle teed andnud juhi poole tänulikult koogutama kukun. Mu eesti sõbranna ohkas kord: "Igalt välisreisilt tulles on sul mingi uus imelik komme kaasas". Ennenägematu on siinne teenindaja alandlikkus kliendi suhtes. Kuigi tegu võib olla kasvõi millegi nii tühisega nagu trukkide ostmine, on müüja alati suisa rohust madalam, pisut kühmus, pidevalt koogutav, nagu kardaks peksa saada kui sulle küllalt meelepärane pole. Ning midagi sulle ulatades teeb ta seda tingimata austust väljendades kahe käega.
vastavalt. Tänapäeval väljendub rahvuse ühine tahe kõige täielikumalt riikluses. Rahvusriik on poliitiline süsteem, milles riiklikud huvid rajanevad enam-vähem homogeense etnilise 120 kollektiivi – mingi rahva – ühistel huvidel. Rahvusriigi loomist tõukavad tagant emotsionaalsed, kultuurilised js majanduslikud põhjused. Ühest küljest soovitakse oma riiki selleks, et ei peaks võõraste ees koogutama, et saaks ise otsustada, aga teisalt peab väikeriik oma elujõulisuse hoidmiseks paratamatult olema (majanduslikult) väga avatud. Sõltuvalt (ajaloolistest) tingimustest võib natsioon riigina tekkida ka erinevate rahvaste baasil. Seetõttu eristataksegi vähemalt kolme natsionalismi suunda: 1) riiklik ehk territoriaalne natsionalism; 2) etniline natsionalism; 3) kultuuriline (või ka religioosne) natsionalism. Riikliku