tuhande gladiaatoriga. Sellega tõusis gladiaatorite armee arv juba kahekümne tuhandeni. Teine hea uudis oli Spartacuse õe ja Artorixi saabumine laagrisse. Oma õelt sai Spartacus uudiseid ka Valeriast. Spartacuse telki tuli teada, et nüüd saabunud noor sõdur soovib temaga kõnelda. Nooreks sõduriks osutus Eutybis ja Spartacus lubas ta laagrisse jääda. Tüdruku kingitus väele oli kaks kotti kulda ning ta soovis saada väe kontubernaaliks, milleks ta sai pärast juhtide koosolekut. Spartacus lahkus koos Bortorixi väega, et ühineda Enomaiosega, kes oli kannatamatusest otsustanud liikuda vaenlase vastu. Õnneks jõudis Spartacus neile järgi ning roomlased said lüüa. Pärast lüüasaamist kogus preetor Publius Varinius kokku oma leegionide jäänused ning taganes Norbasse. Andnud nelja leegioni juhtimise üle Enomaiosele, asus Spartacus kolmesaja ratsaniku eesosas teekonnale Valeria juurde.
Spartacuse ja Gelliuse vahel alanud lahingu tulemus ei võinud tekitada mingit kahtlust. Eutybis märkas valget hobust ning tundis ta ära. Ta mõistis kohe kui kasulik võib tema salakavalais plaanides olla see hobune. Ta tappis hobuse ning heitis tema alla, nagu oleks ratsanik. Roomlased purustati täielikult, see päev polnud rõõmustamiseks, vaid see päev oli leinapäev. Spartacus pidas kõne ning süütas tuleriida. Eutybis, üks niinimetatud ellujäänutest, sai Crixuse kontubernaaliks. Spartacus asus Paduse poole teele, Kui Cassius sellest teada sai, kogus ta kakskümmend tuhat meest. Järgmine päev rääkis Eutybis Mirzale, et ta on alati tema poolehoidu tundnud. Kurtisaan aga otsis Mirxa sõprust mingite uute intriigide sõlmimiseks. Kahe tunnipärast kõlasid signaalid, mis teatasid, et vaenlane läheneb. Seitse leegioni ei taha tagasi minna oma kodumaale vaid rünnata Roomat. Pärast vaenlase
annaabi.ee 
