instrumentaalseid vahepalu. Roomakatoliku kirikumuusika järgis enamasti väga konservatiivset peajoont ning 16. sajandi teisel poolel kinnistunud range polüfoonia ideaal elas vana ideaalina edasi ka barokiajastul. 1600. aasta paiku toimunud stiilimurranguga läks kirikumuusika ometi üllatavalt kiiresti kaasa. Kõrvuti esimese monoodilises stiilis laulukogumikuga ilmus 1602. aastal Lodovico Viadana kogumik "Sada kirikukontserti", mis pani aluse solistilisele kontsertmotetile basso continuo saatel. Virtuoossete sooloosade ja instrumentaalpartiidega kiriklik kontsertstiil levis algul küll peamiselt õukonnakapellides, uues stiilis teoste hulk oli aga üllatavalt suur ja nende levik kiire. Kirikumuusika jõudis mõneks ajaks rõhutatult konservatiivselt positsioonilt muusikamoe etteotsa. Ansamblimadrigal, mis valitses hilisrenessansi kammerlaulus, asendus 17. sajandi
Seal tegutses ka Ottavio Rinuccini, kes oli esimeste ooperilibretode autor. Esimene ooper „Daphne“ etendati 1597. aastal-tekst Rinuccini, muuiska Jacopo Peri. Esimene suur ooperilooja on siiski Claudio Monteverdi. 1607 valmis tema ooper „Orpheus“ Paljud tema ooperitest on kadunud, säilinud on veel „Odysseuse kojutulek“ ja „Poppea kroonimine“. Vokaalmuusika barokiajastu Itaalias Kirikumuusika-1602 Lodovico Viadana kogumik pani aluse solistilisele kontsertmotetile basso continuo saatel. Kammerlaul-ansamblimadrigal asendus sooloaaria ja duetiga. 17. sajandi peamised vokaalzanrid olid kantaat, oratoorium ja ooper. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria vorm(ABA vorm). Retsitatiiv-kõnelähedane laul. Secco-retsitatiiv-retsitatiivi saadetakse vaid basso continuo harvade akordidega. Saatega retsitatiiv-retsitatiivile lisatakse ansambel või orkester ja ta muutub meloodilisemaks.
annaabi.ee 
