Paljud inimesed hakkasid plaksutama, kuid selgus, et lugu polnud veel lõppule jõudnud. Peale esimest poolt toimus väike vaheaeg.Millele järgnes suur järjekord buffeti ees. Tundus, et inimesed polnud sugugi väsinud, vaid vastupidi veel elavamad kui nad alguses kontserdile tulles olid. Peale vaheaega suundusime Maritiga taas kontserdisaali, kus me imetlesime pikki kardinaid ja massiivseid lühtreid.Hiljem kontsert taas jätkus, inimeste hääled vaibusid ja kontserdilava ette astus Peep Lassmann.Tema esimeseks teoseks oli Oliveri Messiaeni teos ,,Jeesuslapse suudlus"( 15.pilk tsüklist ,,20 pilku Jeesuslapsele").Pala algas vaikselt ja tempo oli väga aeglane.Kuid minu üllatuseks muutus teos pilkselt väga kiireks ja dünaamika muutus valjemaks.Teos polnud üldse samasugune nagu alguses.Lõpus teose muutus lausa närvilisemaks ja tempo väga kiireks.Teine esineja oli Age Juurikas, ta esitasi Isaac Albenizi teose, mis kannab pealkirja ,,La Vega"
arengu ning elujõulisusega on džäss ära teeninud iseseisva žanri positsiooni. Eksistentsi esimestel aastakümnetel peaks teda vaatlema aga kui levimuusikat. Viimase termini kasuta- misel võetakse aluseks selle sõna autori Valter Ojakääru määratlus: “Levimuusika esmaseks tunnuseks on lihtne vorm, meeldejääv meloodia ja meelelahutuslikkus koos laialdase levikuga nootide, plaatide, raadio, televisiooni, lõbustusasutuste, teatri- ja kontserdilava kaudu” (Oja- käär 2000: 17). Asudes uurima džässmuusika käekäiku meie kultuuriruumis, peame endale aru andma, et tegemist on osaga argielu ajaloost ehk nn marginaalajalooga. Kui inimkonda ei taba mõni katastroof, omandavad vaba aeg ja selle veetmise kultuur, ühes sellega ka restorani- ja tantsu- kultuur, inimeste elus üha suurema tähtsuse. Selles on ka põhjus, miks restorani- ja džässi- kultuuri areng ajavahemikus 1918–1945, s.t kuni bebop-stiili tekkimise ja levikuni on kogu
kahtlemata oli- ta kogu oma olemusega juba ammu seda au ja hiilgust ihaldanud, mis sellega kaasas käis. Määratud ajal tõusis inspektor kantsli ees püsti, käes suletud lauluraamat, mille rahele oli pistetud esimene sõrm, ja nõudis tähelepanu. Kui pühapäevakooli inspektor oma tavalist väikest kõnet peab, siis on lauluraamat tema käes niisama vajalik nagu vältimatu noodileht laulja käes, kes seisab kontserdilava esiplaanil ja laulab soolot, kuigi jääb saladuseks, mispärast see vajalik on, sest niihästi lauluraamatut kui noodilehte ei käsuta vaene kannataja kunagi. Inspektor oli kõhn kolmekümne viie aastane mees punaka kitsehabeme ja lühikeste punakate juustega. Ta kandis kõva püstkraed, mille ülemine äär ulatus peaaegu kõrvadeni ja mille teravad nurgad kooldusid ettepoole samal kõrgusel suunurkadega -- tara, mis sundis otse ette vaatama
annaabi.ee 
