Juba Händel kirjutas oma vaimulikud oratooriumid kontsertteostena, mida esitati teatrites ja kontserdisaalides. 17. sajandi lõpus oli Inglismaal pandud alus kodanlikele kontserdiorganisatsioonidele, 18. sajandil hakati avalikke kontserte andma nii linnades kui aadlike ja jõukate kodanlaste majades. Paljudes Euroopa linnades korraldati kontserdisarju, hakkasid ilmuma muusikalehed, tekkis avalik kontserdikriitika. Sama võis näha ka kirjanduses tekkisid mitmesugused kirjanduslikud ringid, valgustusaja vabameelesete vaadete levikule oli loodud vastuvõtlik pinnas. NB! Tekkis uus muusikaesteetika, mis püüdis muusika olemust avada. Ilmusid mitmed muusikaraamatud-õpikud: Rameau` ,,Harmooniatraktaat" (1722, õpetus loomulikele alustele taandatud harmooniast st. õpetus akordide reeglipärasest ühendamisest), Leopold Mozarti viiulimängu õpik (1756), Carl Philpp
Ta kirjutas, et see žanr tegeleb “loomingulise ulakusega, sadistlike ergutusvahen- ditega ja tunnete narkootikaga”. Vastavalt uue ideoloogia nõuetele lisas kriitik juurde (vältides osavalt täpsemaid poliitilisi termineid), et selline muusika ei pärine “õigetest ühis- kondlikest alustest ning ta ei sobi kokku võrsuva kultuuriga”. Nii sobis kriitiku juba varem avaldunud džässivaen kokku uue võimu halvustava suhtumisega sellesse muusikaliiki. Meeldiva erandina eestikeelse kontserdikriitika seas tuleks välja tuua Viljandi esimese džässikontserdi arvustus kohalikus lehes 257 , kus kriitik toob välja kõik olulise, unustamata mainida ka vajakajäämisi (“efektne ja särtsakas jazz-ilme ei pääsenud mõjule”). Samas mõjub ootamatuna tõdemus, et Postimehest, kus oli ju üsnagi väljakujunenud muusikakriitiline insti- tutsioon, ei ole siinkirjutajal õnnestunud leida ühtki džässiteemalist kriitilist või analüüsivat
annaabi.ee 
