Saare teosed. Tartus kirjutas Saar oma põhitöö- tunniandmise kõrval julgesõnalisi arvustusi ja esines solistina orelil. Klaverisolisti ja -saatjana esitas ta peamiselt enda loomingut. Hoopis suuremat tähelepanu äratas Saar heliloojana. 1907. a. sügisel esitas Paula Brehem oma kontserdil kaks Saare soololaulu. Kontserdi eel kirjutati: "Iseäranis huvitab noor andekas muusikajünger Saar, kelle tööd alles esimest korda kontsertide kavas ilmuma hakkavad." R. Tobias oma kontserdiarvustuses nimetas Saart "luuletajaks muusikas". Sügisel 1908. a. toimus Tartus M. Saare orelikontsert. Sel puhul avaldab Saare helitöödega tuttav anonüümne autor ajalehes "Elu" kahetsust, et Saare helitööd veel trükkis ilmunud ei ole ja lisab: "Saar on kõige päält helilooja - R. Tobiase kõrval küll kõige huvitavam. Saare helitöödes leiame sagedasti midagi müstilist ja saladuselist tal on ka palju soojust ja õrnust, kuna kõik tema paremad tööd kaugel sabloonist on
erakogus, mida on liiga vähe, et nende analüüsi kaudu objektiivset arvamust kujundada. Tuleb uskuda V. Ojakääru hinnangut, kes P. Veebeli seadeid ise mänginuna kinnitab, et Veebel valdas suurepäraselt džässorkestrile arranžeerimist ja ka džässi tunnetamisega oli kõik korras (Ojakäär 2000: 329). Seda väidet kinnitab fakt, et Veebeli seadeid kasutasid meeleldi teisedki orkestrid: neid oli nii Viljandi-kontserdi kui ka L. Tautsi Tartu-kontserdi kavades. Tema seadetele annab oma kontserdiarvustuses kiitva hinnangu ka Revalsche Zeitung’i muusika- kriitik Kr. 250 Nagu The Murphy Band’i mehed mainisid, olid põhiliseks džässitunnetuse õppimisvahendiks raadio kõrval heliplaadid. See 20 aastat varem suure tehnikaimena tundunud nähtus oli 1930. aastail juba üsna igapäevaseks muutunud ja plaadid küllaltki kättesaadavad. Mutsu andmetel domineerisid neil aastail plaadipoodides Jack Hyltoni ja Paul Whitemani orkestrid, kes olid
annaabi.ee 
