õppematerjali individuaalne tõlgendamine on igasuguse õppimisega kaasnev tegevus. Seetõttu lasus kahtlus Ausubeli arvamusel, mis väidab, et tõhusaimaks õpetamisviisiks on täiskasvanu loogika alusel korralikult sätitud teema sisu vahetu edasiandmine õppijale. Enam on kooskõla leitud konstruktivistlikel õppimiskujutlustel Bruneri arusaamadega. Näiteks õpitava materjali omandamine ühiste keskpunktide ehk kontsentritena. Küll aga ei lähe konstruktivistliku mõtteviisiga kokku Bruneri ideega õpetamisest kui teadusdistsipliini loogika vahendamisest 4 õppijatele avastusliku õppeviisi edastamise teel. Nimelt arvavad konstruktivistid, et see mõtteviis ei vasta laste normaalsele arenguloogikale. (Krull, 2000) Hoolimata sellest, et konsruktivismi võetakse kui uut õppimiskäsitlust, pole ühtset
kasutusega. Praktiline õpetus teadlikkuse elementidega tähendab ühtlasi töövõtete teadlikustamist, sh. oma tegevuse verbaliseerimist, harjutuste ja töövõtete eesmärkide mõistmist, enesekontrollioskusi. Kontsentriline ehk spiraalne õpe: Emakeeleõpetuse kesksed ülesanded abiõppes on kõne arengu korrigeerimine, lugemis- ja kirjutamisoskuse kujundamine. Selline eesmärgiseade eeldab õpetamist kontsentritena; üks ja sama teema kordub kas mitmel korral või koguni igal õppeaastal. Õppe selline korraldus täidab oma eesmärgi aga ainult siis, kui ühe ja sama teema käsitlemise raskusaste jõukohaselt tõuseb. See saavutatakse järgmiselt: Sama teema käsitlemise järgneval korral valitakse keerulisem ja ka mahukam keelematerjal, väheneb abistavate võtete kasutamine ning seega suureneb õpilaste iseseisvus, õppimise teadlikkus ja õpitegevuse üldistatuse aste.