Transvaalis otsustatakse, et võõramaalastele, keda huvitavad eelkõige kullaleiukohad, ei anta kodanikuõigusi. Teine sõda on alguses buuridele väga edukas, aga 1900. aastast saab ülekaalu Suurbritannia, mispeale alustavad buurid partisanisõda, mida britid alguses kontrolli alla ei saa: öösel rünnatakse inglasi, päeval ollakse ausad farmerid. Nad hakkavad rakendama põletatud maa taktikat: koonduslaagritesse saadetakse buuri naised ja lapsed. Peaaegu kõik talud hävisid, kontsentratsioonilaagrites oli 210 000 naist ja last, kellest suri ligikaudu 26 000 haigustesse ja nälga. 31. mail 1902. a sõlmiti Vereenigingi rahuleping, mille kohaselt kaotasid buuri riigid oma sõltumatuse ning vastutasuks saadi sisepoliitiline ja kultuuriline autonoomia. Tegu on ka ainsa sõjaga, kus võitja maksis kaotajale kontributsiooni. Buuride seas tekkis kaks peamist poliitilist suunda: kokkuleplased ja rahvuslased. Esimesed on valmis inglastega konsensusele jõudma ning nendega koostööd tegema
3. Tarbimine on kultuuripetsiifiline, keegi ei söö toitu, vaid süüakse sushit, võileiba, põdrakorjuses kasvavaid vaklu, need on kas snäkk või lõuna või kerge eine. 4. Kultuurispetsiifilise asjade tarbimise kaudu me taasloome kultuuri, sotsiaalseid suhteid ja ühiskonda. Kõiki vajadusi tajume me kultuuri sees. Väga võigas või ülev on juhus, kus kultuur annab teeb ,,triviaalsetele" või ,,ülemäärastele" vajadustele. Isegi kontsentratsioonilaagrites ja orjalaevadel säilitati kultuur (Æ pigem ülemklass, kes ,,loomastub" a la de Sade; Æ Steinbecki ,,Vihakobarate" lõpustseen). Hegel: tegelikult on suhted dialektilised, mitte välised ja mehaanilised. Vajadused ehk subjektiivsus on objektiviseeritud läbi selle, et need võtavad materiaalse vormi. Maailm on selline nagu ta on sellepärast et meie oleme selle oma subjektiivsusega loonud. Vastandatuna liberaalsele ja positivistlikule maailmakäsitlusele, maailm on tõepoolest
annaabi.ee 
