tuhat mustlast. Natsid püüdsid miljonite inimeste tapmist läbi viia võimalikult salaja ja see neil ka õnnestus kõige suuremate julmuste võimalikke tunnistajaid ei jäänud palju järele. Kõik tõendid püüti hävitada, eriti agaralt sõja viimastel kuudel, kui Saksamaa kaotus oli päevaselge. Simon Wiesenthal (90) on maailmakuulus natsikurjategijate otsija. Ta kaotas holokausti ajal oma 96 sugulast, perekond kaasaarvatud. Wiesenthal oli neli ja pool aastat Saksamaa eri kontsentratsioonilaagreis ja pääses otsekui ime läbi. Viimati oli ta Mauthauseni kontsentratsioonilaagris. Insener ja arhitekt Wiesenthalist sai ka uurija ja holokausti ajalookirjutaja pärast Teist maailmasõda. Tema saatis kohtu ette 1200 sõjakurjategijat ja ta oli ka võtmeisik Adolf Eichmanni leidmisel aastal 1960. Tegevuse laiendamise eesmärgil on Wiesenthali järgijad rajanud Simon Wiesenthali keskusi maailma mitmetesse paikadesse. Bürood asetsevad Los Angeleses, New Yorgis,
Nagu juba selgitatud, oli üheks põhjuseks kindlasti see, et mõlemat kategooriat on selgel kujul vaja loogilise mõtlemise tarvis. Teine põhjus oli antropoloogiline. Kurjuse avaldumine inimeste keskel on niivõrd jõuline ja võigas, et seda on raske vaadelda, kui lihtsalt privatio`d, vaid Kuri paistab vägagi sihipärase, õela ning seega substantsiaalse jõuna. ,,Neid asju, mis on juhtunud ja ikka veel juhtuvad diktaatorlike riikide kontsentratsioonilaagreis, saab vaevalt nimetada ,,täiuslikkuse juhuslikuks puudujäägiks." See kõlaks kui mõnitamine." (JUNG 1979:53) Inimhinges on asju, mis teatud vaatepunktilt lähtudes on äärmiselt kurjad, see tähendab: ohtlikud. Seda eriti nende jaoks, kes taolistele tegudele juhtuvad ette jääma. ,,On mõttetu neid kurje asju eirata, kuivõrd see loob petliku turvatunde. Inimloomus on võimeline piiramata kurjuseks ning kurjad teod on sama tõelised kui head. Seda kogu
annaabi.ee 
