Totalitaarsete riikide eesmärgiks oli kehtiva poliitilise korra muutmine. Nõukogude Venemaa juhtkonna rakendatud meetmeid, mille eesmärgiks oli kõikide eelmiste institutsioonide kaotamine, võib pidada kõige laiaulatuslikemateks. Kõik kolm Nõukogude põhiseadust olid tegelikult igal astmel parteile allutatud. Oma täielikku ülemvõimu teostas partei Keskkomitee kaudu, mis omakorda jagunes Orgbürooks, Poliitbürooks ja Kontrollkomisjoniks. Ka natside liidrid taotlesid poliitilisi muudatusi, kuid võrreldes NSV Liiduga osutusid toimunud muudatused tunduvalt tagasihoidlikumateks. Vana süsteemi täieliku väljajuurimise asemel piirdus Hitler ainult mõningate käremeelsete muudatustega. Näiteks andis ta Õigusaktiga (Enabling Bill) täitevvõimule erakorralised volitused ning ühendas põhiseadusevastaselt presidendi ja kantsleri ametikoha. Mussolini aegne Itaalia järgis pigem Saksamaa kui NSV Liidu arengumudelit
paramilitaarseid üritusi. Partei poliitikale allus nii seadusandlik kui täitevvõim. Totalitaarsete režiimide eesmärk oli poliitikaehitise ümbertegemine. Kõige suuremaid ümberkorraldusi tegid Venemaa juhid, kelle siht oli kõik senised institutsioonid kaotada. Kolme selle ajajärgu põhiseadusega loodi nõukogude süsteem, mis allus kõigil tasanditel Kommunistlikule Parteile. Parteil ja tema Keskkomiteel oli totaalne võim, viimane jagunes omakorda Orgbürooks, Poliitbürooks ja Kontrollkomisjoniks. Ka natsid tahtsid teha poliitilisi ümberkorraldusi, kuid NSVL omadega võrreldavate muutusteni tegelikkuses ei jõutud. Selle asemel, et vana süsteem tervenisti kaotada, teostas Hitler selle kallal jõhkra kirurgilise operatsiooni. Näiteks põlistas ta täitevõimu erakorralised volitused volitusseaduse abil, presidendi- ning kantsleriameti ühendamisega aga hävitas põhiseadusliku kontrolli- ja tasakaalumehhanismi. Mussolini Itaalia võttis eeskuju rohkem Saksamaalt kui NSVL
annaabi.ee 
