Hent Kalmo väga erineval viisil, nii et vähe on õigusakte, mille kohta võib kindlalt väita, et need ei ole vastuolus ühegi põhiõigusega ükskõik millise liikmesriigi põhiseaduskohtu tõlgenduses. Eelnev puudutas põhiseaduslikkuse aktiivse kohtuliku kontrolli tagajärgi, kui seda teostaksid kõik liikmesriigid. Liigume edasi ja küsime, kuidas võiks toimida Euroopa Inimõiguste Kohtu väljapakutud kontrollimudel. Viimane tõstab veidi latti, lubades tunnistada mitterakendatavaks meetme, mille puhul õiguskaitse ei olnud „ilmselt“ samaväärne. See kriteerium sarnaneb Virginia resolutsioonis sõnasta- tud reegliga, mis nõudis sekkumiseks „tahtlikku, käegakatsutavat ja ohtlikku“ pädevuste ületamist. Esmapilgul on raske näha, miks niisugune reegel ei võiks kujuneda Euroopa Liidu liikmesriikide seas üldiseks maksiimiks
*57 Samuti on küllaltki ilmne, et karistusjärgse kinnipidamise korral karistataks inimest justkui mitmekordselt jms. Kui kõigi nende kriitiliste seisukohtade vastuseks on vaid väide, et tegemist pole kriminaalkorras karistamise ega kriminaalmenetlusega, tuleb paratamatult küsida, mis eriline menetlusviis see siis ikkagi on. Paigutades Eesti senise kriminaalpoliitika mõttelisel skaalal klassikaline kontrollimudel vs. positivistlik kohtlemismudel, asutakse praeguseni kindlasti esimese mõjualas. *58 Varem kehtinud nõukogude kriminaal- õigusega võrreldes nihkus siinne karistusõigus reformi käigus olulisel määral klassikalise mudeli suunas. Muuhulgas tähendas selline muutus kurjategijate karistamist põhimõttel, et isikul tuleb talle mõistetud karistus vastu võtta ja ära kanda (nt vanglas). Klassikaline mudel ei näe ette väga erinevaid asutusi mingite
annaabi.ee 
