indiviidi. Humanistliku pedagoogika üldine vaim, mis välistas vägivalla ja sunduse ning kinnitas hariduse vabatahtlikkust, oli isiksuse arenguks soodus. Lapses kasvatati väärikust, teda õpetati endast lugu pidama. Kasvatamises arvestati laste individuaalseid iseärasusi. Vanematel oli suur huvi laste hariduse vastu. Isa pühendas ka pojad koduse elu juhtimisse 17 ning koduse majandusliku elu kontrollimisse. Kõige tähtsamaks peeti haridust, mida andis lastele, aga ka kogule perele ja teenijatele perekonnapea ise. Suurt tähelepanu pöörati naise arendamisele ja harimisele, et ta suudaks juhtida majapidamist ja juhendada teenijaid. Ema õpetas lapsele käitumist, usulisi aluseid, viisakat suhtlemist kõigi inimestega. Kodune kasvatus koos õpetusega oli suunatud eelkõige heade harjumuste kujundamisele. Humanistid rõhutasid vanemate, eriti ema eeskuju tähtsust lastele.
Sest kui preetor pidi tegelema nii õigusliku küsimuse kui ka tõendatusega, oli seda kõike mingil hetkel talle liiga palju. In iure staadium toimus algselt kuninga ees, hiljem sai kuninga ülesanded endale preetor. See toimus ametlikus kohtupidamise kohas ning preetor otsustas, kas hageja taotlus on põhimõtteliselt selline, millele tuleb anda õiguslik kaitse. Tänapäevases mõistes kontrollis preetor nö õiguslikku küsimust või poole nõuet ning ei laskunud konkreetsete faktide kontrollimisse. Kui preetor leidis, et sellise taotluse jaoks on olemas hagi e actio (kas lex'is sisalduva või kirjutamata ius civiles), siis ta andis selle või siis kui polnud, lisas hiljem formulaarprotsessi puhul formula. Kui pooled olid sellega nõus, siis määras preetor ka kohtuniku. In iudicio (allikates sageli siiski apud iudicem nime all) staadium toimus eraisikust kohtuniku ees - neid võis olla siiski ka mitu, kes kontrollis väidete tõendatust ning
annaabi.ee 
