aastani 30 eKr või aastani 27 eKr. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit. Konsul oli Vana-Roomas täidesaatva võimu teostaja. Konsulid võisid Rooma riigis kõike teha: olla vahekohtunikud, kinnitada, määrata ja valitseda. Nad olid sõjaväe juhid ja esindasid Rooma Riiki välissuhtluses ning juhtisid Senatit. Piiranguid oli nende võimule tõesti vähe, kuid üks tähtsamaid piiranguid seisnes selles, et valiti kaks konsulit ja nad toimisid tavaliselt teineteise kontrollijatena. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Konsulid valiti igal aastal rahvakoosolekul. Väljaspool linnamüüre tegutsesid leegionid, mille põhiülesanne oli kaitsta riigi piire, tõrjuda välisvaenlasi, suruda maha mässu ja vallutada uusi maid. Leegion oli Vana-Rooma armee üksus. Leegioni kooslusesse kuulusid ratsavägi, kergejalavägi ja raskejalavägi. Leegioneid juhtisid tavaliselt senaatoriseisusest pärit mehed
teatud riigis või piirkonnas. Konsul oli Vana-Roomas täidesaatva võimu teostaja. Igaks aastaks valiti kaks konsulit. Konsulid võisid Rooma riigis kõike teha: olla vahekohtunikud, kinnitada, määrata ja valitseda. Nad olid sõjaväe juhid ja esindasid Rooma Riiki välissuhtluses ning juhtisid Senatit. Piiranguid oli nende võimule tõesti vähe, kuid üks tähtsamaid piiranguid seisnes selles, et valiti kaks konsulit ja nad toimisid tavaliselt teineteise kontrollijatena. Konsulid valiti rahvakoosolekul (tsenturiaatsetel komiitsidel) ja nende ametiaeg oli üks aasta algusega 1. jaanuaril (kuigi neid sai tagasi valida). Nende võimu täiendas tribuunide jatsensorite süsteem; viimased võisid konsulite tegevust blokeerida. Peale selle võisid konsulite võimu varjutada määratud diktaatorid, kes võisid eriolukorras hakata