Sõiduvaipade ja seinatekide kaunistustes hakati 19.sajandi teisel kümnendist peale tikkima madal-, side- ja varspistes mustreid hobusepeade ja raudadega. Kandes endas õnne, kodurahu, jõukuse ja heaolu sümboolikat, said need maarahva seas populaarseks. Näiteks Kesk- ja Lõuna-Eesti jõukamates piirkondades levisid laialt tihedad villased tuniistehnikas heegelribadest või ruutudest dekoratiivsed vaibad, mille kontrasttoonis vöötidel (ruutudel) vahelduvad sisseheegeldatud väätmotiivid (ka mummud, jooksev ruudustik) rist- ja madalpistes eredavärvisliste lilltikanditega. Ühevärvilise taustaga vaipadel kulgevad motiiviread sageli vöötidena. Omamoodi rikkalikku pinda liigendava, raamiva või otskompositsioonis ristpistetikandiga kaetud vaipu võime leida eriti rohkesti Põhja- Viljandimaal, palju ka kogu Kesk- ja Lõuna-Eestis. Ka plüüstehnikas juugendmustriga vaibad
Selle perioodi rõivastusstiili võib nimetada "Reinkrahvi" stiiliks. See kentsakas mood levis ilmselt lapskuninga Louis XIV mõjul ja kestis suhteliselt lühikest aega. Meesterõivastuse kõige iseloomulikum osa on väga laiad nn alusseelik-püksid või reinkrahvi püksid. Need olid väga avarad ja ulatusid ülespoole põlve. Püksisääre laius oli kuni 180 cm ning neile lisasid veelgi lopsakust kaunistuseks kasutatud rüüsid, paelad ja paeltest tutid. Nende pükste all kanti samast või kontrasttoonis kangast avaraid põlvpükse, mis olid põlvede alt kinnitatud sukapaelaga. Uhkematel pükstel olid allääred kaunistatud laia kroogitud või volditud rüüsiga ja rikkalike pitsidega. Pikemad sukapaelad seoti külgedel rosetiks. Püksid algasid puusalt, esi- ja seljaosa olid ühesugused, mõlemal oli nööbitav kinnis ja neid kanti mõlemat pidi. Särk oli peenest linasest riidest ja rikkalikult kroogitud. Kaelus kroogiti parajaks paela abil
annaabi.ee 
