Ent paraku teine eeldus välistab võimaluse, et see võiks väär olla. Meie näites oletagem, et ma ei murra jalga. Järelikult ma ei hakka jooksma. Ent teine eeldus ütleb: ma kas ei hakka jooksma või ei tee end narriks. Saame omakorda koostada liigitav-kategoorilise süllogismi ¬M ⊕ ¬N, ¬M ⊨ ¬¬N = N. Sellest süllogismist ilmneb, et ma teen ennast narriks. Aga ma ju ei hakka jooksma! Kuidas on võimalik, et ma narriks jään? Formaalselt on kõik korras, aga see tulemus on kontraintuitiivne. Sellele arvamusele võib vastu vaielda väitega, et toodud näites pole teine eeldus lihtsalt tõene, kuigi pole raske konstrueerida konteksti, kus see kindlasti tõene on. Õpiku autor pole käsikirja valmimise ajaks suutnud leida ainsatki mõistlikku näidet, mis ei sisaldaks vaieldavaid eeldusi, mis samas oleksid reaalsed alternatiivid. Minu arvates on intuitsoonivastane, kui sama alus annab samas arutluses alternatiivseid tagajärgi. 25
Ent paraku teine eeldus välistab võimaluse, et see võiks väär olla. Meie näites oletagem, et ma ei murra jalga. Järelikult ma ei hakka jooksma. Ent teine eeldus ütleb: ma kas ei hakka jooksma või ei tee end narriks. Saame omakorda koostada liigitav-kategoorilise süllogismi ¬M ¬N, ¬M ¬¬N = N. Sellest süllogismist ilmneb, et ma teen ennast narriks. Aga ma ju ei hakka jooksma! Kuidas on võimalik, et ma narriks jään? Formaalselt on kõik korras, aga see tulemus on kontraintuitiivne. Sellele arvamusele võib vastu vaielda väitega, et toodud näites pole teine eeldus lihtsalt tõene, kuigi pole raske konstrueerida konteksti, kus see kindlasti tõene on. Õpiku autor pole käsikirja valmimise ajaks suutnud leida ainsatki mõistlikku näidet, mis ei sisaldaks vaieldavaid eeldusi, mis samas oleksid reaalsed alternatiivid. Minu arvates on intuitsoonivastane, kui sama alus annab samas arutluses alternatiivseid tagajärgi.
annaabi.ee 
