Selle saavutamiseks oli haritlane nõus isegi kuradiga lepingu tegema. Saatan nimega Mefistofeles pakkus talle sellise diili, et kui ta suudab mehe maapealset elu nautima panna, siis pärast surma peab Faust olema pagana igavene ori. Meeleheitel olev doktor oli sellega päri. Õnneks ei elanud arst 15. sajandi Venemaal inkvisitsiooni keskel, sest siis oleks kirik ta kohe kui ketseri tapnud ja mis saaks olla veel rohkem kirikuvastane, kui paganaga lepingu sõlmimine. Pärast kontrahti jõustumist arvas Mefistofeles, et Faust hakkab elu nautima kui ta saab omale imeilusa naise. Õpetlane hakkaski. Ta muutus hulluks naise järele. Lausa niivõrd palju, et ei suutnud ilma armsamata elada. Teose lõpus oli ta nõus isegi oma elu neiu nimel ohverdama. Tean, et armastus pimestab, aga minu arvates ei tohiks nii tugevasti ühte inimesse kiinduda, inimesed ju surevad, see on paratamatus ja pärast mõne lähedase inimese surma peab oskama edasi elada.
kallale tükkima. Seda nähes püüdis mees mustast raamatust lahti saada, sest pääle määratud aja lõppu langeb raamatu omanik kuradile saagiks. Juba kaks kord oli mees raamatu ära müünud, aga või sa "kurjast" lahti saad: raamat tuli ikka jälle tagasi. Viimati kaebas ta oma häda nõiale ning see andis talle nõu, raamatu leivataigna sisse pakkida, ahjus äraküpsetada ja leiva nimel ära müüa. Mees tegi seda ja sai leiva just päev enne kontrahti lõppu ühele Saarlasele äramüüa. See võttis leiva kaasa ja läks merele kalu püüdma. Teisel hommikul leiti tühi paat, meest ennast kusagil. Leib, mille sisse raamat oli peidetud, seisis paadi piida pääl ning kalamehe nuga oli otseti paadi põranda sisse löödud. Et ilm täitsa vaikne oli, seepärast ei võinud muud arvata, kui et kurat mehe ära viis. Õnnetuma järeljäejad kaebasivad raamatu müüja pääle konsistooriumisse, millel aga misgit tagajärge polnud.
annaabi.ee 
