rikkusi on laiali tassinud nii hilisemad valitsejad kui ka ristisõdijad. Kirikut on lagundanud ka mitmed maavärinad. Hiljem läbiviidud muudatustest on märkimisväärseimad kupli kõrgendamine ligi 7 meetrit pärast seda, kui too 558. aastal kokku varises. Selle töö teostas Isidorus Noorem. Muudatuste tagajärjel on kirik saanud praeguse iseloomuliku silueti. Aastatel 1317 ja 1346 toimunud maavärinate tagajärjel lisati kirikule ka toeks kontraforsse ning taastati idapoolne kaar, poolkuppel ja ka põhikupli osad. 1453. aastal langes kogu Konstantinoopol osmanitürklastele, kelle väed tungisid kirikusse keset viimast missat, mida seal üldse peeti. Hagia Sophia muudeti moseeks ning kiriku välisilmet muudsid moslemid. Hoone nurkadesse ehitati neli minaretti, apsiidi paigutati maapinna tasemel mihrab, mis oli orienteeritud Meka suunas. Kirikust paremale lisati mimbar ning vasakule sultani looz
sageli lahendatud ebasümmeetriliselt. Paekivist teravkaarportaale ning petiknishshe võibki pidada keskaegse Tallinna põhilisteks ning iseloomulikeks kujunduselementideks, neid leidub nii kirikute, ühiskondlike hoonete kui ka elamute juures. Hoonete akna-, ukse- ning kaubaluugiavad olid tavaliselt ääristatud raidkividega ning välisnurgad olid laotud puhastest paekvaadritest, mida krohviga ei kaetud. Seinte toeks ehitati tihti kontraforsse ning linna keskosas elavdasid tänavapilti veel paljude majade külge ehitatud väikesed kaubapoekesed, neist üksikud on alles tänapäevani. Üldse oli keskaegse Tallinna arhitektuur küllalt omapärane: hoonete akna- ja ukseavad paiknesid seinapinnas reeglina vabalt, seega ebasümmeetriliselt, hoonete seinapindu liigendasid ja mitmekesistasid sageli mitemsugused ärklid, kontraforsid, vintskapid jms.
annaabi.ee 
