,,viiulikontsert nr1 g-moll,op. 26" ja Wilhelm Stenhammari ,,Sümfoonia nr 2 g-moll. Op. 34" Kontserti esimese teosena kõlas Tõnu Kõrvitsa ,,Passacaglia" mille all mõisteti algselt hispaania päritoluga tantsu pidulikult mõõdukatempolises kolmeosalises taktimõõdus. Nimetatud tantsust on välja kasvanud variatsiooniline vorm , mis rajaneb pidevalt korduval bassiteemal või motiivil. Teose muutis nauditavaks valdavalt viiulite ja vioolade domineerimine mis oli segatud kontrabasside ja tsellodega. Kontserti teise teosena kõlas Max Christian Friedrich Bruchi ,,Viiulikontsert nr 1 g-moll, op. 26" . Vaatamate Bruchi ligi sajale teosele, millest enamik tema eluajal ka trükiti, tuntakse teda tänapäeval peamiselt tänu Viiulikontsert nr 1 g-mollile. Viiulikontsert on küll üles ehitatud traditsiooniliselt, ent ükski neist ei järgi rangelt klassikalist vormi. Estonia kontsertisaalis oli teose solistiks Vilhelmas Cepinski.
,,viiulikontsert nr1 g-moll,op. 26" ja Wilhelm Stenhammari ,,Sümfoonia nr 2 g-moll. Op. 34" Kontserti esimese teosena kõlas Tõnu Kõrvitsa ,,Passacaglia" mille all mõisteti algselt hispaania päritoluga tantsu pidulikult mõõdukatempolises kolmeosalises taktimõõdus. Nimetatud tantsust on välja kasvanud variatsiooniline vorm , mis rajaneb pidevalt korduval bassiteemal või motiivil. Teose muutis nauditavaks valdavalt viiulite ja vioolade domineerimine mis oli segatud kontrabasside ja tsellodega. Kontserti teise teosena kõlas Max Christian Friedrich Bruchi ,,Viiulikontsert nr 1 g-moll, op. 26" . Vaatamate Bruchi ligi sajale teosele, millest enamik tema eluajal ka trükiti, tuntakse teda tänapäeval peamiselt tänu Viiulikontsert nr 1 g-mollile. Viiulikontsert on küll üles ehitatud traditsiooniliselt, ent ükski neist ei järgi rangelt klassikalist vormi. Estonia kontsertisaalis oli teose solistiks Vilhelmas Cepinski.
nagu oleks tegemist kahe korra ja kaoste omavahelise dialoogiga. Sellise pildi kujunemisele aitas kaasa ka füüsiline vastasseis, mis tekkis iga kord kui orkester bändile või bänd orkestrile nii öelda "teatepulga" edasi andis. Eriti markantselt mõjusid need korrad, mil sellise vahetuse tulemusel tõusis publiku ette visuaalselt meeleolukas sünkroniseeritud "poognatemeri". Kõlaliselt osutusid väga nauditavaks tsellode ja kontrabasside erinevate varjunditega enesenäitamised. Väga positiivne oli, et mainitud pillirühamdele nii palju säramisvõimalust oli antud. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri muusikud mängisid neile usaldatud riskantsed partiid üliveenvalt välja. Live-esituses on suuremad ja väiksemad ootamatused enamasti paratamatud, antud juhul aga oli orkestri kõla kohati nii pehme ja terviklik, et tundus oma perfektsuse tõttu lausa sünteetiline. Muusikaline materjal tervikuna mõjus nagu veste
annaabi.ee 
