Kuid kas Vargamäel oli üldse võimalik saada üdini õnnelikuks ning mis neid inimesi selle juures takistas? Õnnelikke, kellel kõik tööd vilja kannavad ning alati veab, on vähe. Enam paistab olevat aga inimesi, kellel kõik viltu veab. Kuid leidub ka selliseid, kes ebaõnnestumistest suurt lugu ei tee ning naeratades uuesti proovivad. Ka see jätab vahel mulje, et tolle inimesega ei juhtugi midagi halba ning eluraskused teda ei puuduta. Niisugusena paistis sauna Mari, kes ka kontimurdvat tööd tehes rõõmsameelne ja elujõuline oli. Kuid võib öelda, et väikeste eranditega on igal inimesel oma Vargamäe mingi ületamatuna tunduv eluraskus või koorem, millega võitlema peab ning mis mitte kuidagi ei taha järele anda. Mari elus sai selleks Jussi vabasurm ning igavene süütunne oma kunagise unistuse, perenaiseks olemise, pärast. See rõhuski teda romaani ,,Tõde ja õigus" esimese osa lõpuni ning endisest elurõõmsast Marist oli
Algas pidev kohtu vahelt käimine, Pearu ajas oma jonni ja Andres tõde ja õigust taga ja uusi probleeme aina tekkis ja tekkis juurde. Pearu oli kade Andrese peale, kuigi Eespere ja Tagapere talud olid loodud nii, et kõik oli soodsam Tagapere talule. Võiks siis arvata, et Pearu oleks oma õnne leidnud, siis kui Andres oleks Vargamäelt ära kolinud. Ka Krõõdal oli Vargamäel väga raske oma õnne leida. Õnne jaoks polnud lihtsalt aega. Koguaeg oli vaja teha rasket ja kontimurdvat tööd, kuid ta oli hea perenaine, kuid nukker ja veel nukramaks jäi, kui juba kolmandat korda rasedaks jäädes sünnitas ta Andrese kaua oodatud poisslapse asemel tüdruku. Ta tundis ennast süüdi Andrese ees ja teadis, et Andres, kuigi ta tegi näo, nagu sellest ei oleks midagi, oli ikkagi sisimas pettunud. Selle peale mõtlemine tõi Krõõdale tihti pisarad silma. Krõõt jäi uuesti rasedaks ja sünnitas oma neljanda lapsena poisi, kellele pandi isa järgi nimeks Andres
Järgmised kaks tütart tõid talle jällegi nutu kurku, kuigi polnud ju midagi parata. Neljanda lapse Andrese sünd oli vist Krõõda elus ilusamaid hetki. Käes oli kauaoodatud poeg ning tal oli hea meel, et sai oma mehe õnnelikuks teha. Aga see õnn ei kestnud kaua, sest Krõõt tundis, et oma asemelt ta enam ei tõuse ja seda ei juhtunudki. Surres oli ta suul naeratus, mis elades enam ammu sinna polnud sattunud, sest viimaks ta tundis, et lõpuks ometi saab puhata, pole vaja enam kontimurdvat tööd teha ja nutetud silmadega ringi käia. Krõõt oli oma mehest praktilisema mõtlemisega, sest nägi isakodust lahkununa oma uut kodu sellisena, nagu see oli, aga mitte nagu Andres, kes nägi vaid seda, milline peaks Vargamäe tulevikus olema. Selleks, et teha Vargamäest see, mis ta olema peaks, nõudis peremees, et kõik töötaksid selle nimel. Kellelgi ei lasknud ta puhata, kõige vähem endal ja oma naisel, kes pidi väga palju vaeva nägema, et aidata oma meest
annaabi.ee 
