Seroloogilist meetodit soovitatakse rangelt kasutada ainult teadusuuringutes, mitte kliinilistes! 3. proteoomika meetodid 4. PCR suht kiire vastus, ülitundlik (isegi natuke liiga tundlik), väga tootlik, väga vähenõudlik transpordi- ja säilitustingimuste suhtes, väga täpne (tuvastab patogeeni olemasolu), annab palju muid võimalusi (genotüpiseerimine nt). Puudused: 1. DNA kontaminatsioonioht. 2. Mittekvantitatiivne (võib anda valepositiivse tulemuse) 3. ei tuvasta resistentsust antibiootikumidele 4. ei tee vahet elusal ja surnud mikroobil seda ei võeta enam väga tõsiselt, sest enamus surnud mikroobse viiakse organismist välja 2 3 päevaga. 5. Kallis kas kasutada ise välja (in house) töötatud või kommertsiaalset meetodit. Kommertsiaalsed on kallid, väga paljude patogeenide jaoks ei ole
puugid Veiste tuberkuloos Mycobacterium bovis Mükobakter Veis Piim Uuritav materjal seennakkuste korral Proove tuleb võtta kahjustunud koe erinevatest piirkondadest. Vedelike (uriin, aspiraadid, liikvor) uurimisel tuleks alati kasutada materjali kontsentreerimist, et tagada vähestegi seeneosiste sattumine uuritavasse preparaati. Uriiniproovi puhul on suhteliselt suur kontaminatsioonioht, tuleb arvestada kliinilist tausta. Juuksed, küüned, nahk pindmiste mükooside puhul. Proovimaterjaliks on nahakaaped. Küüntest võetakse materjal skalpelli või küünepuuriga. Juukseid kogutakse pintsettidega kitkudes, proovis peab olema juureosa. Proov kogutakse spetsiaalsesse prooviümbrikusse või puhtasse kuiva klaas- või plastkonteinerisse. Proovi säilitatakse toatemperatuuril niiskuskindlates tingimustes. Kõik isoleeritud dermatofüüdid loetakse haigustekitajateks
annaabi.ee 
