Peale selle võisid konsulite võimu varjutada määratud diktaatorid, kes võisid eriolukorras hakata valitsema konsulitest sõltumatult (kuid diktaatorid olid ametisse pandud konsulite poolt ning jäid tavaliselt ametisse ainult üheks kuuekuuliseks perioodiks). Konsuliamet jäi püsima ka pärast vabariigi muutumist impeeriumiks. Keisririigiaegsetel konsulitel oli palju väiksem võim kui vabariigiaegsetel. 541 tühistas keiser Justinianus I konsuliameti, pidades seda mõttetuks ja laostavalt kulukaks. Ometi säilisid konsulid teatud vormis ka pärast seda. Konsuliteks olid siis tavaliselt Rooma keisrid, kes kandsid konsuli tiitlit mingi sündmuse puhul. Enamasti kasutatigi tol ajal seda tiitlit keisri kroonimise ajal. Keiser Leo IV tühistas Bütsantsi seadusi reformides konsuliameti (ka tseremoniaalsena) veel kord ning sellest ajast kadus see jäädavalt. Konsuliamet püsis Vana-Roomas kokku umbes 1395 aastat.
kuningas hakkas oma ainuvõimu kuritarvitama ja, et kuninga võim oli muutunud ebapopulaarseks. Kuningavõimu kadumisega läheb Roomas riigijuhtimine valitavate riigiametnike kätte magistraadid. Magistraadid valitakse rahvakoosoleku poolt mitme kandidaadi hulgast ja nende võim on nii kollegiaalselt kui ka ajaliselt piiratud. Selle eesmärk oli see, et vältida võimu kuritarvitamist. Kõrgeimad magistraadid olid konsulid, kes valiti ametisse 1'ks aastaks. Hiljem konsuliameti kõrvale seati sisse uus amet preetorid. Preetorite ülesanne oli õigusemõistmise korraldamine. Kui kuningat enam ei olnud, pidi ülempreestri amet säilima ja selle ülesande sai endale pontifekside juht, pontifeks maximus. Pontifeks maximuse ülesanne oli ka kalendripidamine. Kui senat oli seni olnud kuningat nõustav kogu, siis vabariigi ajal sai temast kõrgeim riigi valitsus organ. Ühiskonna kihistus vabariigi ajal säilis ja isegi süvenes
annaabi.ee 
