See on tee meelelises välismaailmas inimvaimu sisemaailma ja sealt edasi südamesse: Jumala kui tõe aluspõhja juurde. Jumal on kõrgeim olemine, summa essentia. Eksisteerib väljaspool ruumi ja aega. Ta on ilu printsiip- Ta on ilma kvaliteedi ja kvantiteedita. Mitte tunnetus ei sünnita tunnetatava, vaid on olemas tõelisus, mis siesab sõltumatuna meie tunnetusest, see on Jumala kord ja tõelisus. Jumalik substants koosneb kolmest isiksusest. Maailm on loodud eimillestki. Maailma konstrueerivaks faktorika on mateeria, aeg ja vorm. Tema toob esimesena sisse ajarelatiivususe mõiste. Ta allub psühholoogilisele analüüsile. Tulemus on ainulaadne uurimus ajateadvusest ja kogemustest. Ajas on tõeline vaid vahetu praegu ehk silmapilk. Minevik koosneb meie mälestustest. Tulevik on üksnes meie ootustes. Mõlemad ei ole tegelikult tõelised. Jumala silme ees on minevik, tulevik ja olevik üheaegsed. Maailm ja aeg kuuluvad alati kokku. Inimene on loodud vabana
VII loeng Ta hakkab kirjutama laias laastus sellist satiirilist luulet, mida 50ndatel hakkas luules tulema. Ilmneb kokkupuuteid modernistliku luulekeelega. Ajaloo poole pöördumine käib selgelt tuleviku nimel – menvikku kasutatakse tuleviku huvides. Krossi kangelased on nt Kolumbus, Gutenberg, Galilei jm, selles nähakse viiteid tulevikule. Suhteliselt intellektuaalne laad torkab ka antud ajas silma. Teda hakatakse pidama mõtlevaks ja konstrueerivaks luuletajaks. Mingid väikesed muutused luuleloominugsse tulevad 60ndate jooksul ja avalduvad eriti luulekogus „Vihm teeb toredaid asju“. See on valikkogu ja pakub uut just varasemate tekstide poolest. Üksikuid luuletusi kirjutab ta ka hiljem, kuid pidev luuletamisvoog siiski katkeb. Kross kirjutab ajalooainelist proosat ja sellega seoses saab ta ka tuntuks. Suurem tuntus tuleb 70ndate jooksul, eriti romaaniga „Keisri hull“. Kross
annaabi.ee 
