võimulolevate parteide korruptsiooni ja onupojapoliitikat. Riigi elu väärnähtusi kasutasid nad parlamentaarse korra diskrediteerimiseks ja lubasid ,,Toompea puhtaks lüüa". Vabadussõjalased pürgisid legaalselt võimule ja ohustasid vanade parteide positsioone. Erakonnad moodustasid relvastatud üksusi ,,kaardivägesid"), tekkis avalike kokkupõrgete oht. J. Tõnissoni valitsuse kehtestatud kaitseseisukord ei toonud rahunemist. Poliitilise kriisi süvenedes muutus konstitutsioonireformi hädavajalikkus üha ilmsemaks. Kolm põhiseaduse muutmise referendumit nägid kõik ette luua tugev täidesaatev võim. 24. Jaanuaril 1934 kehtima hakanud põhiseaduse järgi sai rahva poolt 5 aastaks riigivanem õiguse anda Riigikogu vaheajal seadusjõulisi dekreete, panna Riigikogu otsustele edasilükkav veto, nimetada ametisse ja tagandada valitsust, saata laiali Riigikogu ja määrata uusi valimisi. Valimiskampaania ajal saavutasid poliitilised pinged kulminatsiooni. Riigivanema ametisse
Pärast seda, kui 1960 oli tunnustatud Kongo (1971-1977 Zaire, nüüd Kongo) iseseisvumist, hakkak Belgia koloniaalsüsteem lagunema. Samal aastal tungis Belgia vägi Kongos puhkenud kriisi tõttu äsja iseseisvunud riiki, et oma kodanikke päästa. 1962 said iseseisvateks riikideks Rwanda ja Burundi, mis !! maailmasõja järel olid ÜRO mandaadiga antud Belgia valitseda. 1978 aitas Belgia vägi Kongos (Zaires) mässu maha suruda. 1970. aastatel alanud konstitutsioonireformi järel tekkis Belgias kolm osaliselt autonoomset piirkonda (Flandria, Valloonia ja Brüssel), kuid pinged jätkusid ka järgmisel kümnendil. 1993 muudeti põhiseadust. Selle alusel lodi föderatiivne riik, milles on kolmetasandiline võimujaotuvus föderatsiooni, piirkondade ja keeleliste kommuunide (hollandi-, prantsuse ja saksakeelne) tasemel. Sel moel jõuti kompromissile, mille eesmärk oli vähendada keelelisi pingeid. Samuti suurendati piirkondade autonoomiat.
annaabi.ee 
