"õigusseaduste" alluvuses. Üksmeel on vajalik selles, et kõik inimesed on valmis alluma avalikule, seaduslikule, välisele sunnile. Kuid Kanti meelest on riigis kehtestatud positiivne seadus kohustuslik ainult sellel tingimusel, et leidub vähemalt üks loomuõiguslik norm, mis põhjendab seadusandja autoriteeti ehk tema volitust kohustada oma meelevallaga kõiki teisi. Kant järgis Rousseau ideid ühiskondlikust lepingust, mille järgi rahvas konstitueerub riigina ja loobub oma vabadusest, et see otsekohe ühenduse liikmetena, st riigi rahvana jälle üle võtta. Seadusandlik võim kuulub rahva ühendatud tahtele. Riigi ülesehituse küsimuses järgis Kant aga Montesquieu võimude lahususe teooriat, kuna vaid selline riigikorraldus suutvat kaitsta inimeste vabadust. Niiviisi jõudis Kanti õigusõpetus sellise piiri ja teelahkmeni, kust edasi oli samahästi
Seega - üksikisik ja perekond sotsiaalse ja poliitilise kommunikatsiooni ning sotsiaalse eneseteostuse tasandil. Sellel tasandil realiseerub suurim osa inimese kolmest tegevuse põhiliigist - tööst, õppimisest ja mängust. Antud tasand hõlmab selliseid sotsiaalpoliitilisi institutsioone nagu massimeedia, poliitilised parteid (erakonnad), huvigrupid, haridussüsteem, usuühingud usutunnistuste kaupa ja isikute vabatahtlikud ühendused [lektori õppeskeem]. Tsiviilühiskonna tasandil konstitueerub nähtusena poliitiline kultuur kui avalikus elus toimiv sotsiaalsete hoiakute ja veendumuste ning üldtunnustatud käitumisreeglite süsteem, mille kaudu realiseeritakse oma grupihuvisid. Superstruktuuride kõrgeim, organiseerituim tasand on riigi süsteem ehk riigi mehhanism, asetsedes ühiskonna poliitilises süsteemis kõigi teiste tasandite tipus. Selle tasandi käsitlused nii õigusteaduses ja õigusteoorias kui ka sotsioloogias ning politoloogias langevad koolkondade