Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus. Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi, võrreldes palataliseerimata vastega, vrd nt sõnu palk (omastav palga) ja palk (omastav palgi). Eesti keele õigekiri ei kajasta palatalisatsiooni. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval: n´, l´. Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l´, n´, s´, t´. See, et tegemist on foneemidega, mitte ühe ja sama foneemi erinevate, naabrusest või kõneleja isikupärast tingitud häälikuvariantidega, selgub, kui võrdleme sõnapaare nagu tall (omastav talle) ja tall (omastav talli), on ja onn, küsisõna kas ja nimisõna kass, kott (omastav kota) ja kott (omastav koti). Märkus. Sageli võib sõna siiski hääldada nii palataliseeritud kui palataliseerimata konsonandiga, ilma et see tähendust muudaks
consonant nt Hiiumaalt pärit võib hääldada lehm _ lehem · Metatees häälikute v häälikuühendite kohavahetus sõnas või sõnaühendis nt praegu _ paergu 12. Mis on palatalisatsioon (tooge näiteid)? Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon e peenendus nt kas (küsisõna), kas_s · Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi nt palk (omastav palga) ja pal_k (omastav palgi). Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l', n', s', t' Eesti keele õigekirjas ei tähistata palatalisatsiooni, sõnastikus tähistataksent pal'k, kas'k 13. Missugused on kõne prosoodilised tunnused? Inimkõne ladusaks voolamiseks ei piisa kõne jaotumisest silpideks · Sõnu on kergem hääldada ja tajuda, kui need on rütmiliselt liigendatud · Rütmilisuse tagamiseks vahelduvad kõnevoolus rõhulised ja rõhuta silbid · Kõne prosoodilised (e suprasegmentaalsed) tunnused on rõhk, põhitoon, kestus (NB
annaabi.ee 
