intronitest ei pea nad olema tingimata mRNA-s. Pole oluline, mis polümeraas neid sünteesib – võib muu olla peale RNA polümeraas II. Lisaks on veel üks intronite liik – pärmi tRNA intronid. Erinevalt kõigist teistest pärmi tRNA geeni väljalõikamisel osalevad valgud. Grupp 1 isesplaissuvad intronid: - ühendab eksoneid - avastati esmalt algloomadelt (Tetrahymeno termophila – ainuraksed siliaadid) - sekundaarstruktuur on konserveernud - moodustab ruumilise struktuuri - kaksikahelad ühenduvad spetsiifiliselt - IGS – sisemine guide järjestus, paardub introni 5’ otsaga - võib seonduda suvaline G nukleotiid (guanosiin, GMP, GDP, GTP) - G nukleotiid peab olema RNA 3’ otsas - 3’ O on G nukleotiidi kofaktor, mis reageerib introni 1. nukleotiidi fosfaadiga ja samal ajal vabaneb eksoni 3’ ots (eksoni viimane nukleotiid). 3’ otsa ekson muutub reaktiivseks ja reageerib introni 3’ otsaga – tekib tsirkulaarne RNA
järjestus ei sarnane TTGACA-ga. -10 element on suhteliselt sarnane sigmaD -10 elemendiga. -10 elemendist ülesvoolu on konserveerunud lisanukleotiidid, mida sigmaD -10 elemendil pole. SigmaS-i promootorite vaheala pikkus varieerub rohkem kui sigmaD vaheala pikkus. SigmaN (-24 element, vaheala, -12 element) TGGCAC N6 TGC E. coli sigmaN-i konsensus DNA-l erineb sigmaD konsensusest tugevasti ning põhimõtteliselt seisneb -12 positsioonis konserveerunud GC-s ja -24 positsioonis konserveernud GG-st. SigmaH (-35 element, vaheala, -10 element) CCTTGAA N 14(1) CCCATTTA SigmaF (-35 element, vaheala, -10 element) TAAAGTTT N 11 GCCGATAA RNAP on väga suur valk, u 450 kDa raske, ning sellest johtuvalt katab RNAP DNA promootoralas kuni 110 nukleotiidi (-90 ... +20 nukleotiidi geeni esimesest nukleotiidist). Sellest johtuvalt muutused selles piirkonnas mõjutavad transkriptsiooni initsiatsiooni ja seega ka geenide avaldumist. Sellest johtuvalt
annaabi.ee 
