erinevustele. Täpne transkriptsioon püütakse osutada ka detailsematele foneetilistele nüanssidele, kasutatakse rohkesti lisamärke ehk diakriitilisi märke. Kõneakt Kõneakti all mõeldakse suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe: ESIMENE etapp kujutab endast ajutegevust, kõne planeerimist ja sõnumi kodeerimist. Kõnelejal on mõte midagi öelda. Mõistestamine e konseptualiseerimine sõnumi tähendusesitude kodeerimine keelelisse vormi. Keelendamine tähendusesituse kodeerimine keelelisse vormi. Esimese kõneetapi lõpptulemuseks on kõneplaan. TEISES etapis realiseeritakse oletatav kõneplaan lihastele antavate närviimpulssidena. Häälekurdude tegevus ehk fonatsioon. KOLMANDAS etapis on sõnum füüsikaline signaal. Häälekurdude võnkuine annab mehhaanilise energia, mis tekitab õhurõhumuutusi ja õhuosakesed hakkavad võnkuma
enamjaolt sarnaselt teiste psühholoogia valdkondade uurimisel, kuid esineb ka teatavaid erinevusi. Näiteks on psühhopaatia tuvastamisel kõige olulisemat rolli mänginud vaid üks valideeritud tööriist PCL-R (Psychopathy ChecklistRevised), mistõttu on tõstatunud probleem abivahendi ning diagnoosi võrdsustamisest. Oluline on meeles pidada, et PCL-R testi skoor võrdub psühhopaatiaga samal määral kui IQ-test intelligentsusega. Ajalugu. Kaasaese lääne psühhopaatia konseptualiseerimine saab alguse 1800. aastatel Pineli ning Pritchardi töödest. Siin kohal on märkimisväärne, et termin "psühhopaatia" võeti kasutusele alles 19. sajandi lõpus Saksa psühhiaatri J. L. Kochi poolt. Koch rakendas psühhopaatiat, vastupidiselt tänapäevasele kasutusele, neuroosile, vaimsele alaarengule ja paljudele teistele isiksuse häiretele. Varajased kirjeldused psühhopaatiast on mitmesugused. Kirjeldustes esinesid teiste hulgas,
annaabi.ee 
