pärast Spinoza surma asetati tema õpetus silmapaistvale kohale filosoofia ajaloos. Selleks aitasid kaasa saksa mõtlejad ja luuletajad Lessing, Herder, Jacobi ja Goethe. Viimane luges Spinoza teoseid ikka uuesti ja kirjutas Spinozast: "Ma tunnen ennast väga lähedasena temale, kuigi tema vaim on palju sügavam ja puhtam kui minu oma." Hegel väitis:" Spinoza on moodsa filosoofia kardinaalpunkt: kas spinotsism või ei mingi filosoofia." Fichte arvestas ainult kahte täielikult konsekventset filosoofilist süsteemi: enda oma, mis lähtub "minast", ja Spinoza õpetust, mis lähtub esemest (1: 131). SPINOZA ÕPETUS LOODUSEST Spinoza õpetas, et eksisteerib ainult üks substants - loodus, mis on iseenese põhjuseks (causa sui), s.t. ei vaja enese eksistentsiks mitte midagi muud. See tees on Spinoza materialismi ja ateismi aluseks. Loodus on ühelt poolt "loov loodus" ja teiselt poolt "loodud loodus". "Loova loodusena" on ta substants ehk jumal, mis on Spinoza
Sureb tüüfusesse, mille sai põetajalt naiselt. 1810 osales Berliini ülikooli rajamises. Tema süsteemi üldalused on säilinud 2 teoses: "Teadus õpetuse või filosoofia mõistest", "Kogu teadusõpetuse alus" (mõlemad 1794). Teadusõpetus= Kanti transtsendentsi fisoofia. Ülistab Kanti, olla epohhi loov. Üksikteadustel konkreetsed objektid, filosoofia vaatleb teadmist ennast. Vaidlus, kas jätta Berliini ülikooli sisse teoloogia ja filosoofia teaduskonnad. Olemas saab olla vaid 2 konsekventset filosoofilist süsteemi: 1)meie kogemus; 2)meie kujutlus asjadest. Kui tuletame kujutluse asjadest, siis on tegemist sensualismi ja materialismiga, tulemuseks on dogmatism (passiivne). Kui tuletame kujutlusest asja, siis on tulemuseks idealism (iseseisev). Eelistus iseloomust lähtuvalt. Idealism on ainus teoreetiline konsekventne süsteem. Kui on olemas vaid asjad, siis kuidas on olemas teadvus nendest. Lähtudes mõtlemisest ei saa tuletada asju endid, vaid oma kogemusi, kujutlusi.