kokkuvõtta ja ühtsustada. Nad viitavad meis endis asuvale lõputule eesmärgile. Hinge idee ütleb mulle: Seo kõik psüühilised ilmingud nii nagu oleks nende aluseks üks terviklik hing. Maailma idee ütleb mulle: Seo tinglike ilmingute read nii, nagu oleks nende aluseks üks tingimatu ühtsus – maailm. Jumala idee ütleb mulle: Mõtle nii, nagu kõigele mis eksisteerib oleks üks hädavajalik põhjus – Jumal. “Praktilise mõistuse kriitika” (1788) uurib konsekventselt eetilise toimimise võimalusi ja püüab anda mõistusele selle põhimõtete (aprioorsete) kujundamises kindlat kohta. Kant leiab, et meile on antud kaks tahte astet: 1.paljas meeleline taju kui madalam võime ja 2. praktiline mõistus kui kõrgem. Tahte aprioorse osana näitab ta: Kategoorilist imperatiivi, kui üldise seaduse puhast vormi. See on eetilise toimimise üldine ja hädavajalik põhimõte. “Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi igal ajal olla maksev üldise
kohuse röhutamine, kutsub esile protesti romantikutes - Schilleris, Schlegelis jt. Schlegel kirjutab "Athenäum'is": "Kohustus on Kantile köik. Tänutunde kohustusest, väidab ta, peab vanu kaitsma ja hoidma; ja kohustusest on ta ka ise suureks meheks saanud." Muidugi ei saa me arvata, et Kant ei tundnud inimtunnete osa inimese käitumise motiivina. Ta teadis väga hästi , et inimesed juhenduvad oma tunnetest. Aga ta pidas seda köike meelelise "madalaks" sfääriks. Konsekventselt eetiliseks toimimiseks vajas ta aga paremat alust. Kantile on ka etteheidetud, et psühholoogilise meetodi asemel rakendas ta "transtsendentaalset" meetodi. On öige, et Kant seda tegi. Kuid siinkohal peame ütlema: "Muu Kanti ei huvitanud. Tunnetusteooria ja psühholoogia ei kattu!" Kantile on ka etteheidetud, et ta ei liigu geneetiliselt. Ta uurib küll meie möistuse printsiipe, kuid ei kirjelda seda , kust nad pärit on. Möistuse eksistents on tema jaoks
annaabi.ee 
