Denotatsioon • Lekseemi kui keelemärgi denotatiivne e. asjatähendus on neutraalne keelesüsteemis kinnistunud tähendus, mis on kõigi keelekasutajate jaoks ühine. • Denotatsiooniks nimetatakse suhet leksikaalse üksuse ja igasuguse tähistatava objekti vahel. Konnotatsioon • Konnotatsioon e. viide keelekasutaja isiklikule kogemusele, suhtumisele, subjektiivsetele momentidele, mis sõna tähendusega kaasnevad ja võivad isikuti erineda. • Igal sõnal ei ole konnotatiivset e. lisatähendust. Konnotatiivse tähenduse alaliikideks on: • afektiivne tähendus – teatud denotaadiga kaasnev tunderõhulisuse avaldamine • sotsiaalne tähendus – võib peegelduda nt. sõnavalikus v. häälduses, mis annab infot kõneleja sotsiaalse v. lokaalse tausta kohta Monoseemia ja polüseemia • semeemi moodustavad tähenduskomponendid e. semantilised tunnusjooned • sõnal on olemas põhitähendus e. süsteemitähendus = denotatiivne tähendus
Konnotatiivseid tähendusi iseloomustab: a) võimelisus kinnituma mitte ainult keeleühendite, vaid ka materiaalsete objektide külge, nt. riietus kui märk sotsiaalsest staatusest b) varjatus, kuid omavad võimet aktualiseeruda c) võime kontekstist lähtuvalt kiiresti märki siseneda või väljuda d) difuussus ehk läbipõimitus omavahel. Märk võib korraga omada mitut konnotatiivset tähendust ja samas võib konnotatiivne tähendus omada mitut märki e) agressiivsus -- konnotatiivsed tähendused tahavad allutada endale denotatiivseid tähendusi. denotatsioon -- Barthes'i sõnul on see viimane konnotatsioonidest. Otsene tähendus. Poststruktualistlikus perioodis muutub termini kiri tähendus, mis nüüd märgib erinevate koodide põimumist ja üksteiseks muutumist tekstis.
annaabi.ee 
