ammukütti, kes otsekohe rae-cotta valvesse asusid, iga mees temale määratud ukse juurde. Kell kolm jõudsid kohale kaks kaardiväekompaniid, üks neist koosnes prantslastest, teine sveitslastest. Prantsuse kompaniist moodustasid poole härra Duhallier', poole härra des Essarts'i mehed. Kell kuus õhtul hakkasid saabuma kutsutud külalised. Sedamööda kuidas nad kohale jõudsid, juhiti nad suurde saali, selleks valmistatud tribüünile. Kell üheksa ilmus konnetaabli abikaasa. Kuna ta oli cuninganna järel peo tähtsaim isik, võtsid linnaisad teda siklikult vastu ja juhtisid ta kuningannale määratud oozi vastas asuvasse loozi. Kell kümme asetati Püha Johannese kiriku poolsesse äikesesse saali neljast ammukütist valvatud linna lauahõbeda kapi vastu lauakene küpsistega kuninga jaoks. 235 Keskööl kostis kära ja vaimustusehüüdeid, kuningas lähenes Louvre'ist mööda raekotta viivaid värvilistest laternatest valgustatud tänavaid.
Ja kes on pannud külmad valged ruudud aknaraamidesse, kus varem peaportaali roseti ja apsiidi teravkaarte mitmevärvilised klaasid meie isade imetlevaid silmi küt-kestasid? Ja mis ütleks kuueteistkümnenda sajandi koorilaulja selle kollase vaaba kohta, millega meie barbaritest ülempiiskopid oma katedraali üle on määrinud? Tal oleks meelde tulnud, et kollase värviga märkis timukas ara hukkamoistetute maju, ta oleks meelde tuletanud Peht- Bourboni lossi *, mis ka kollaseks oli värvitud Konnetaabli reetmise pärast, ja «nii hea ja ehtne oli see kollane», ütleb Sauval, «et isegi enam kui saja aasta 103 jooksul pole see suutnud luituda.» Koorilaulja oleks arvanud, et püha paik on rüvetatud, ja oleks sealt ära põgenenud. Me ei peatu tuhandel muul barbaarsusel, vaid küsime üles katedraali tippu tõustes: kuhu on jäänud see veetlev väike kellatorn, mis toetus võlvile ning oli niisama habras ja julge nagu ta naaber, Sainte-Cha-pelle'i torngi (mis samuti on hävitatud)
annaabi.ee 
