ELi keskkonnapoliitika tugineb veendumusele, et ranged keskkonnastandardid stimuleerivad innovatiivsust ja loovad uusi ettevõtlusvõimalusi. Warleigh'i1 sõnul on keskkonnapoliitikat peetud ka üheks edukamaks ELi poliitikaks, hoolimata ühenduse üldisest majanduslikust orientatsioonist. Sellel on kaks olulist põhjust. Esiteks: need riigid, kus oli juba tugev rahvusriiklik keskkonnakaitse, võitlesid selle eest, et nende ettevõtetel ei oleks keskkonnanõuetest tulenevaid konkurentsipiiranguid teiste riikide ettevõtetega võrreldes. Teiseks: Laias laastus ei püüdnud liikmesriigid mitte kaotada ettevõtlust kitsendavaid keskkonnapiiranguid, vaid pigem püüdsid luua ühtsed ELi keskkonnakaitse standardid. Euroopa Liidu keskkonnapoliitika probleemidena toob Warleigh2 välja mitmed keskkonnaeesmärkide saavutamist takistvad asjaolud probleemid poliitika rakendamisel, laienemine, subsidiaarsus, poliitika põhisuund, uued debatid poliitika kujundamisel.
Inimõiguste kohus on menetluse mõistlikkuse hindamiseks paika pannud järgmised kriteeriumid: asja keerukus; kaebaja enese käitumine; pädevate (kohtuhaldus) asutuste käitumine kohtute ajutise või ettenägematu ülekoormuse vähendamiseks; mis on kaebaja jaoks kaalul e asja prioriteetsus. Prioriteetseteks e kiiret lahendust nõudvateks asjadeks on inimõiguste kohtu seisukohast töövaidlused, mis puudutavad töötasu, vallandamist ja konkurentsipiiranguid; õnnetusjuhtumitest tulenevad kahjunõuded; asjad, milles kaebaja kannab vanglakaristust; politseivägivalla asjad; kohtuasjad, milles kaebaja tervislik seisund on kriitiline; asjad, milles kaebaja on kõrges eas; laste ja vanemate ning perekonnaeluga seotud vaidlused ning üksikisiku perekonnaseisu, tema õigus- ja teovõimet puudutavad vaidlused. Hüvitiste mehhanismid liigse viivitamise eest kohtulahendid Kudla v. Poola ja Scordino v. Itaalia, (otsus nr 36813/97, ECHR 2003 IV)
annaabi.ee 
