ta abielu jooksul omandab, kuulub talle. Selles süsteemis eristatakse kahte täiendavat varalist instituuti: Dos kaasavara, mille toob naine abielludes, et aidata kanda mehel üleval pidamise kohustust. Abielu ajal on mees juriidiliselt selle omanik ning võib seda käsutada, faktiliselt on ta vaid dos'i kasutaja. Donatio propter nuptias mehe poolt naisele tehtud kink. Esialgu tehti kingitus enne abiellumist, et anda naisele tagatis aluseta lahutuse puhuks.9 5.2. Konkubinaat Konkubinaadiks nimetati kooselu ilma abieluta. Igaüks ei saanud omavahel abielluda, kuna abielud teatud inimeste vahel olid keelatud. Näiteks ei tohtinud omavahel liitu sõlmida patriitsid ja plebeid, kodanikud ja võõramaalased, samuti oli keelatud ka abielu sõlmimine prostituudiga. Sellisel juhul elasid naine ja mees koos, kuid ei olnud abielus. Sellist kooselu ei karistatud. Konkubinaadiks olid ka nõudmised: mõlemad pidid olema Rooma kodanikud,
rea karme seadusi. Näiteks abielurikkumise puhul ei karistatud mitte ainult süüdlast abielupoolt vaid ka kaasaaitajaid, eriti veel süüdlase naise isa ja meest, kui need polnud algatanud süüdistust abielu rikkinud naise vastu. Augustus lubas aga ka sellist naise ja mehe kooselu vormi, mis polnud abielu. Seda siis, kui seaduslikult abielu sõlmida polnud võimalik. Näiteks senaatorite seisusest isikute ja vabakslastute vahel. Sellist kooselu nimetati konkubinaadiks. Sellest kooselust sündinud lapsi ei peetud vallaslasteks, vaid loomulikeks lasteks. Aja jooksul saavad nad ka piiratud pärimisõiguse. Ka lapsetus oli probleemiks, sellega seoses püstitati seadus kohustusega abielluda ja omada lapsi, meestel 25-60 a. ja naistel 20-50 a. Lastetuks ei loetud meest, kui tal oli vähemalt üks laps ja naist, kui tal oli neid vähemalt kolm. Augustus määras ka erilise abielulahutuse korra. Lahutamisest tuli teatada 7 tunnistaja
annaabi.ee 
