kultuur, mis vajab edukaks toimimiseks psüholoogilist tuge. Poliitilisele kultuurile on iseloomulik rida jooni mis omased kõikidele kultuuridele: kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul, on omane suurele sotsiaalsele grupile, on jäik pol muutuste suhtes, suudab pidava jääda vaid pideva taastootmise korral. Kultuuri spetsiifilised jooned: teadmised, hinnangud oskused, riik peab pidevalt ennast teadvustama ja inimesi õpetama, käitumisviis mis iseloomustab konkretset pol kultuuri. Sotsialiseerumine-kultuuri õppimine, protsess mille käigus kuj ühiskonnaliikmetes väärtusi ja hoiakuid pol süsteemi kohta. Agendid: perekond, kool, eakaaslaste grupid, massimeedia, kodanikuharidusega tegelevad riiklikud või kolmanda sektori institutsioonid. Survegrupid- Kategooriakaitse grupid(ametiühingud), kes võitlevad elutingimuste parandamise eest. Edendamisegrupid-püüavad kaitsta teatud väärtusi mis on kasulikud kogu ühiskonnale
nimetatakse, käituda") Mulle on terve elu õpetatud, et laua taga saab istuda ja kui ma näen lauda, pean ma selle kohta ütlema just laud. *Ludwig Wittgenstein: ,,sõna tähendus tuleb harjumuslikust käitumisest" 4. Milles seisneb sõnade tähendus? keelerelatiivsuse hüpotees Keel ei ole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstrueeritakse eraldiseisev maailma. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid. Sõnad ei tähista ühtegi konkretset asja siin maailmas, vaid asjade hulki, mingeid ühisomadusi (puu - me teame, mis see on, aga me pole kunagi näinud puud, oleme katsunud konkreetselt mände, kuuski, kaski...). Selliseid sõnu luues oleme loonud reaalsusega paralleelse reaalsuse mingisuguse teise maailma, mida empiirilises maailmas ei ole. Sellise maailma loomise vahendid on sõnad. Aga kas siis erinevates keeltes ei looda erinevaid maailmu? Jah, luuakse (realtiivsuse hüpotees). On ka neid, kes vastu vaidlevad.
annaabi.ee 
