ponens üldistust - resolutsiooni reeglit (RR). Pärast RR iga rakendamist on saadud valemis 2 literaali vähem kui RR eeldusvalemites. Muutujat V sisaldav väide tähistab kõikide konkretiseeritud väidete hulka, kus konkretiseerimise all mõeldakse V asendamist kas konstantide või muutujaid sisaldavate termidega. q Kuidas unifitseerida, kui mõlemad literaalid sisaldavad muutujaid? Minimaalse substitutsiooni reegel: Asendamata jäetakse kõik muutujad, mille jaoks puudub konkretiseeriv asendus. Definitsioon (Kõige üldisem unifitseerija - mgu): Termide t1 ja t2 kõige üldisem unifitseerija on asendus , mis rahuldab tingimusi: 1. on termide t1 ja t2 unifitseerija t1 ja t2 iga unifitseerija korral leidub veel asendus , nii et = st. iga termi t korral (t) = ((t)) Märkus: mgu annab kõige vähem konkretiseeritud omavahel unifitseeruvad termid. Lause: Leidub algoritm mgu, mis arvutab literaalide või termide x ja y kõige üldisema unifitseerija. Näiteid:
Nii minnakse vastuollu õigusteoreetilise seisukohaga: individuaalne juriidiline akt on küll õigusakt, kuid võrreldes õigustloova aktiga ei sisalda see ise õigusnormi; tema side õigustloova aktiga on siiski vahetu (õigustloovate aktide alusel ja toeks vastu võetud). Õigusriigile on omane põhimõte, et administratsioon ei tohi asuda seadusi rakendama kohe individuaalsete aktidega, vaid nende vahel peab olema seadust konkretiseeriv õigustloov akt. See aga ei muuda individuaalse juriidilise akti ja õigustloova akti olemust. H.- J. Koch ja H. Rüssmann kirjutavad, et püüdlust õiglase otsuse järele saab tunnustada ainult „seadusega seotud raamides”. Jutt on kohtuniku otsustest, mis leiab väljenduse kohtuotsuses kui tüüpilises individuaalses juriidilises aktis. SEADUS § 65 – seadusandlik võim Riigikogul, § 105 – seadusandlik võim ka rahvahääletusel Kõrgeima juriidilise jõuga õigusakt
kokku. Neid küsipartikleid kasutatakse nelja tüüpi küsimustes: a) kas-küsimustes – sel juhul on partikkel täislause lõpus; b) jutustavates lausetes, mille lõppu pannakse vä/võ/või; c) teist kõnelejat parandavates lausungites, kus püütakse korrigeerida teise öeldut – sel juhul paikneb see korrigeeritava koha järel ning seda võib nimetada toimetamispartikliks; d) üldise sisuga mis-lauses, mille lõpus on konkretiseeriv fraas vä-partikliga (nt mis sul suus on, kala=vä); e) lausekonstruktsioonis, kus mis-lause on sulanud kokku teise lausepoolega (nt mis ta on mitu korda siis see kohus olnud=vä). (Hennoste 2000: 1797–1798) Partikli või ja küsipartikli ja suhtluspartikli vä varieerumist on eesti keeles uurinud näiteks Liina Lindström ja Pärtel Lippus oma teadustöödes. Neid partikleid kasutatakse ettepanekut tehes, teise algatatud paranduste puhul, vestlusteemat jätkades, jah/ei
annaabi.ee 
