Teistel konsulitel oli ainult nõuandev hääl (mää!). Esimese konsuli positsiooni kindlustas ka tema otsustav roll kohalikus halduses. Säilitati revolutsiooniaegne maa jagunemine departemangudeks, mille eesotsas seisvad perfektid määras esimene konsul. Esimese konsulina püüdis Bonaparte saavutada leppimust. Ta kuulutas välja amnestia emigrantidele, et need kodumaale tagasi pöörduksid. Enamik kasutas ka seda võimalust. Leppimust taotles ka 1801 paavstiga sõlmitud konkoraat, millega katoliiklus tunnistati enamiku prantslaste usuks, kuid kindlustati sallivus ka hugenottide suhtes. Vaimulikud määras ametisse riigivõim, kui kinnitas paavst. Kujunevat isikuvõimu iseloomustas hästi kehtestatud tsensuur. 73 ajalehest suleti kohe 60, hiljem jäi alles vaid 4. 1802 kuulutati kodanik Bonaparte eluaegseks konsuliks, ta sai õiguse määrata endale ka järglane. Otsus langetati pärast rahvahääletust, mis põhimõtteliselt näitas rahva 99,9% nõusolekut (petturid!).
Napoleoni reformid. hakkas rajama tsentraliseeritud bürokraatlikku riiki, omavalitsuste ja rahva esinduste õiguste kärpimine, suur roll politselt, lasi koostada mitu seaduste kodu, „Tsiviilkoodeks“- inimeste võrdsus seaduste ees, eraomandi puutumatud, kiriku lahutamine riigiks Konkordaat paavst Pius VII-ga. 1801 16.juuli sõlmis Pius VII Prantsusmaa Esimese konsuli Napoleon Bonaparte’iga konkoraadi, millega asendati Leo X ajal sõlmitud konkoraat. 6.aprillil 1802 sätestas nap.konkoraadile piirangud, mis võimaldas riigivõimul sekkuda kirkuasjadesse. Napoleon keisriks 1804. 18.mai 1804 kuni 11.aprill 1814 oli ta Prantsusmaa esimese keisririigi Prantsusmaa keister. Prantsuse senat otsustas anda Napoleon Bonapratele keisritiirli, otsuse ratifitseeris samal päeval rahavhääletus. Nap.kroonimine toimus 2.detsembri. Kroonimstseremooni pidi läbi viima paavst Pius VII, kuid Nap keeldus Rooma minemast ja kutsus paavsti pariisi
annaabi.ee 
