lugu). Pettuse ning selle hindamine ongi suuresti onud siiamaani "pisuhänna" tõlgendamise juurprobleemiks. Jõudes karakteriteni, ilmnevad mõningased probleemid. Kõige vähem probleeme on olnud Mathildega. Ta on esitataud kas pisut labasemalt või pisut peenemalt, pisut pealetükkivamalt või diskreetsemalt, aga loll ja võimukas on ta olnud alati. Sandril on aga natuke rohkem variatsioone. Ühelt poolt on kimbatusest tuhvlialune, aga samas on ta kirjandus konjunktuurlane ning lõpuks on ta raha ahne kadetseja. Näitleja jaoks on mängulised võimalused suuremad ning tõlgenduslikke probleeme pole. Probleemid on alati olnud seoses Vestmanni ja Piibelehega. Vestmann on rikas ja põikpäine isa. Karl Menning, Vanemuise direktor, draama juht on väitnud, et Vestmann on rohkem Ameerikalik tegelaskuju kui Eesti oma. Aga peale maailmasõda ning sellele järgnenud maailm tegi selle vahe täiesti tasa, sest ameerikalikud äriviisid jõudsid ka Eestisse
lugu). Pettuse ning selle hindamine ongi suuresti onud siiamaani "pisuhänna" tõlgendamise juurprobleemiks. Jõudes karakteriteni, ilmnevad mõningased probleemid. Kõige vähem probleeme on olnud Mathildega. Ta on esitataud kas pisut labasemalt või pisut peenemalt, pisut pealetükkivamalt või diskreetsemalt, aga loll ja võimukas on ta olnud alati. Sandril on aga natuke rohkem variatsioone. Ühelt poolt on kimbatusest tuhvlialune, aga samas on ta kirjandus konjunktuurlane ning lõpuks on ta raha ahne kadetseja. Näitleja jaoks on mängulised võimalused suuremad ning tõlgenduslikke probleeme pole. Probleemid on alati olnud seoses Vestmanni ja Piibelehega. Vestmann on rikas ja põikpäine isa. Karl Menning, Vanemuise direktor, draama juht on väitnud, et Vestmann on rohkem Ameerikalik tegelaskuju kui Eesti oma. Aga peale maailmasõda ning sellele järgnenud maailm tegi selle vahe täiesti tasa, sest ameerikalikud äriviisid jõudsid ka Eestisse