kõigile ülesannetele vastutajad, hinda rühmatöö efektiivsust, lõpeta koosolek positiivse hinnanguga. GRUPIMÕTLEMINE on püüe hoida rühmaliikmete mõtlemist ,,ühel liinil" kogu rühmaga, nim. ka ,,karjamõtlemiseks". Rühm väärtustab enim solidaarsust kui kriitikat oma otsuste ja arvamuste kohta. Üksikisikule võidakse avaldada survet, et ta kiidaks heaks teiste soovid, loobudes oma tõekspidamistest või seisukohtadest. Sellist allumist rühma survele nimetatakse konformismiks. Grupimõtlemise tunnused on: · enesetsensor inimene ei julge öelda seda, mida arvab. · Ratsionaliseerimine, probleemide lihtsustamine, aja kokkuhoidmine. · Võimu omava isiku arvamuste usaldamine · Ühehäälsuse illusioon, soov säilitada tasakaalu · Stereotüüpsus- kindlaks kujunenud ja muutumatute mõistete kasutamine · Illusioon moraalsusest, oma otsuste eksimatusest, ei mõelda oma otsuste
ette, mida inimesed tohivad või ei tohi teha teatud tüüpsituatsioonides. Normidele vastav ja nendest kinni pidav käitumine eeldab järeleandlikkust ja konformsust. Konformsus tähistab tõekspidamiste või käitumise muutumist vastusena grupi survele või ootustele olukorras, kus seda muutust otseselt ei nõutagi. Mõõdukas annuses on konformsus sotsiaalsete suhete normaalseks funktsioneerimiseks soovitav ja paratamatu. Oma äärmuses muutub konformsus konformismiks kui isiksuse jooneks, mis on negatiivne. Liigne toetumine teiste arvamustele ja absoluutne enda mina allutamine teiste ootustele viitab selgrootusele ja potentsiaalsele võimalusele, et järele antakse ka survele teha midagi inetut. Konformsus on seda tugevam, mida rohkem on survegrupis inimesi. Naised üldiselt järeleandlikumad. Konformsust võib olla suhteliselt kerge lõhkuda, kui leidub keegi, kes julgeb oma eriarvamuse välja öelda või erinevalt käituda (,,kuningas-on-alasti" efekt)
annaabi.ee 
