Viiding istubki nagu lootsikus ja ajab selle hämaramaa piire: kuhu maani võib ta selle analüüsi ja karmikoelise tõevaagimisega minna, et see veel oleks äratuntavalt ilukirjandus? Et mõni osalise nahka pugenud kõrvaltegelane teda selle eest kohtusse ei saaks anda: liiga tõeline, liiga valus tundub. Viiding teeb seda, mida kirjandus tema arvates peab tegema: ta ei lahuta meelt (kui, siis väga veidral, perverssel moel), vaid lahkab seda, uurib me meeletuse lätteid ja konfigureerib süümesätteid. See on korraga materjal, mida on raske ilma ettevalmistuseta vastu võtta, ja samas midagi, mida inimesed peaksid lugema, mille üle mõtlema, et tol elu ja kunsti kohtumiskohal hulbiks 1 Autor: Kalev Kesküla (22.02.2006)Tuum, 2005. 83 lk. 5 meremärke, et me julgeksime rääkida neist asjust, mis kõige valusamad, piinlikumad, sarjatumad ja varjatumad
Ei pea teadma võrgu kohta infot. Ühest paketist ei tehta nii palju koopiaid nagu üleujutuse korral. Negatiivne pool on see, et üldiselt pakett kõige otsemat teed pidi kohale ei jõua vaid tiirutab mõnda aega ringi. Kui teaksime rohkem infot (nt sõlme läbilaskevõimet), saaksime algoritmi tunduvalt parandada. 39 Adaptiivne marsruutimine – tuvastab võrgumuudatusi ja konfigureerib end selle järgi ümber. Algoritm kas tugineb infol, mille ta ise kätte saab või tugineb laiemale infole. Näiteks otsustab ootejärjekorra põhjal. Puhver on piiratud. Kuna on isoleeritud, siis ei tea, kus otsitav sõlm asub, vaid valib selle sõlme, kus on kõige väiksem ootejärjekord. 40 Vähima kulu algoritm – sõlmed suhtlevad omavahel. Näiteks kui on
annaabi.ee 
