kirjutised. Kõiki eesti looduskirjanduse etappe iseloomustab ka tugevalt looduskaitseline suunitlus. Ehkki loodust kirjeldavad teosed võivad pealtnäha tunduda poliitikast kaugemal seisvat kui mis tahes muul teemal kirjutatu, kajastuvad neiski eri riigikordade ja valitsevate ideo- loogiate tingimustes soositud või ebasoovitavad teemad, vaatenurgad ja hoiakud. Nii ei saa me looduskirjandust käsitleda päriselt lahus ühis- kondlikest protsessidest – nagu looduskeskkond isegi ei ole mingil moel inimtegevusest eraldi seisev nähtus. Lood lähemast loodusest Eesti looduskirjanduse lugu algab vanemate kooliõpikute ja kalendri- kirjanduse ning muude perioodiliste väljaannetega. Piiri tõmbamine toonaste õpikute ja laiemalt rahvavalgustuslike lugemisraamatute vahe- le ei ole ilmselt üheselt võimalik ega isegi otstarbekas. Sama raamat võis korraga täita mitut funktsiooni, olla ühtaegu nii teatmeteoseks, õppe-
Siin astus kriitik välja modernismi, opereti ja džässi vastu, seostades neid žanre “kodanlike harrastustega”. Džässi suhtes jätkus kriitikul ikka veel uusi negatiivseid väljendeid. Ta kirjutas, et see žanr tegeleb “loomingulise ulakusega, sadistlike ergutusvahen- ditega ja tunnete narkootikaga”. Vastavalt uue ideoloogia nõuetele lisas kriitik juurde (vältides osavalt täpsemaid poliitilisi termineid), et selline muusika ei pärine “õigetest ühis- kondlikest alustest ning ta ei sobi kokku võrsuva kultuuriga”. Nii sobis kriitiku juba varem avaldunud džässivaen kokku uue võimu halvustava suhtumisega sellesse muusikaliiki. Meeldiva erandina eestikeelse kontserdikriitika seas tuleks välja tuua Viljandi esimese džässikontserdi arvustus kohalikus lehes 257 , kus kriitik toob välja kõik olulise, unustamata mainida ka vajakajäämisi (“efektne ja särtsakas jazz-ilme ei pääsenud mõjule”). Samas mõjub
annaabi.ee 
