Õigus on realiseerunud kui ôiguse subjektide käitumine on vastavuses ôigusnormi nôuetega. Kolmandaks ôiguse realiseerimise viisiks on ôiguse rakendamine. See on ôiguse rakendamise spetsiifiline viis, kusjuures ühine ôigusest kinnipidamise ja ôiguse kasutamisega on siin see, et realiseerimise aluseks on samuti ôigusnormist tulenev nôue. Pôhiline erinevus aga, selles, et ôiguse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. See tähendab, et ôiguse rakendamine eeldab erisubjekti - komptentse riigiorgani - vastavat tegevust. Rakendamine on vajalik kolmel juhul: 1. kui ôigusnormis ettenähtud ôigused ja kohustused ei saa kehtida ilma riigiorganite vahele segamiseta (abiellumine), 2. kui ôiguste ja kohustuste täitmisel tekkis isikute vahelised erimeelsused (tsiv.ôiguslikud vaidlused nn. protsessiôigus, kohtunik tugineb otsuse tegemisel poolte poolt esitatud tôenditele ja asjaoludele. Pooled hageja ja kostja); 3
noort peetakse kogenematuks või optimistlikuks, eestlast kinniseks või tuimaks jne. Loomulikult ei iseloomusta eelpool toodud omadused ei kõiki noori ega kõiki eestlasi. Tüüpide määratlemine aitab vahel kiiresti sõnastada inimese olemust, kuid ka teda mõista. Hoiduda tuleb siiski liigsest üldistamisest, sest võidakse silmist kaotada konkreetsele inimesele omased tunnused. Näiteks kompetentse suhtleja stereotüüp sisaldab mitmeid tunnuseid (joonis 2.2.) Joonis 2.2. Komptentse suhtleja prototüüp 2) haloefekt tekib siis, kui tajuja omistab võrdse tähtsuse kõigile tajutava isiku tunnustele ning vaatluse all olevate tunnustevahelised piirid kaovad. Siis juhtub sageli, et üldmulje varjutab üksikute omaduste tajumise ning kogutud teave ei peegelda tegelikkust. Väline veetlus või vastupidi korratus, osav jutt või pikaajaline vaikimine jpt. käituja tunded ning toimimisviisid võivad sedavõrd tähelepanu endale
annaabi.ee 
