luudehõrenemist. Samuti varikoosi algstaadiumis üksikute veenikomude korral on effektiivne ravi skleroseerimine. Skleroseerimine on kui süstitakse imepeenikese nõela abil nahasiseste ja –aluste veenidesse ainet ( Aethoxysklerol ), mis tekitab veeniseinas steriilse põletiku ja selle tulemusel kleepuvad veeniseinad kooku. Ravi sisaldab aine süstimist mitmetesse veresoontesse mille puhul veresoon tõmbub kokku. See on kiire, kuid peaaegu valutu ravi, mille järel on vaja kindlasti kanda kompressioonsukki, mis tagavad ravi head tulemust, kuid päevitada päevitada ja fotoepilatsiooni teha ei tohi 1 kuu vältel. Peale skleroseerimist võivad tekkida teatud sümbtomid, nagu verevalumid süste kohal, mis võivad tekkida veresoonte seina nõrkusest, valu võib tekkida jalgades esimestel päevadel ja veresoone seina põletik ehk flebiit ( mis on siis ravitud veresoone põletik, veresoonel tekivad valulikud muhud ). Flebiit võib tekkida skleroseeriva aine reaktsioonist veresoone seinale ja vere
trombid võivad muutuda põletikuliseks ning see väljendub 1-3 postoperatiivsel päeval intensiivse punetusena haava ümbruses. Flebiit võib tekkida ka kanüleeritud veenides ning varikoossetes veenilaiendites. 9. Potentsiaalne oht tromboemboolilisteks tüsistusteks. Tromboosi ja tromboembooliliste tüsistuste (näiteks kopsuarteri trombemboolia) profülaktikas aktiviseeritakse haiget varajases postoperatiivses perioodis, toetatakse südametegevust, kasutatakse kompressioonsukki ning rakendatakse antikoagulantravi. Tromboosi tekke riskifaktoriteks on pikaajaline voodiravi, haige vanus üle 50.aasta, hüpovoleemia, hüpertooniliste ja teisi perifeersete veenide seinu ärritavate ravimite manustamine, infektsioon organismis, alajäsemete veenide põletikud ja varikoos, läbipõetud müokardi infarkt ning südame klapirikked. Kõrge tromboemboolilise riskiga on üldkirurgilised, ortopeedilised, onkoloogilised ja günekoloogilised operatsioonihaiged. 10