Esteetiline välimus on võrdselt tähtis tehniliste, sotsiaalsete ja majanduslike teguritega. Välditakse arhitektuurseid kaunistusi, oluline on materjal, värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid, näiteks teras, terasbetoon ja klaaspinnad. Uued konstruktsioonid ja propotsioonid, näiteks rippkonstruktsioonid, peened postid, laiad aknad jne. Kompositsioon - kunstis paigutuslik tasakaal. Kompositsioonitaju on inimestel ühene ja kaasasündinud, seda saab võrrelda füüsilise tasakaalu ehk balansi tajumisega. Kompositsioonireeglid on sarnased nii muusikas, kirjanduses kui kujutavas kunstis. Kunsti teose ülesehitus, kus kokkuseade koosneb koostisosadest, näiteks pind, joon, vorm. Kõige kõrgemad nõudmised seatakse kompositsioonile abstraktses kunstis. Värvikompositsioon ehk värvide tasakaal - kujutava kunsti ja ruumikujunduse mõiste, kus
ka natuke abitult, ongi antud kontekstis huvitav. Naivistlikel maalidel näeme pinnalisi, sageli üksnes markeeritud figuure, naljakaid näoilmeid, palju vaimukaid-vürtsikaid üksikasju, mis mõnikord tõusevad lausa omaette väärtuseks. See ilmekas detailirikkus toob ka olustikku kujutavatesse piltidesse uue mõõtme (Jaan Oadi sari omaaegse Kihnu eluolu ainetel). Ent samas kehtivad naivistlikus kunstis ka kõik "päris" kunsti reeglid: kompositsioonitaju, värvimeel ja piiritunne, autori ainuomane käekiri ning suutlikkus oma valitud vahenditega pakkuda vaatajale elamust. Siingi peab olema see raskesti seletatav jumalik säde, ilma milleta kunsti ei sünni. Ja nii saab selgeks, miks mitte igaüht, kes omamoodi mõtleb ja natuke abitult joonistab, ei saa kuulutada kunstnikuks. See, kuidas üht või teist kunstisuunda nimetatakse, on alati tinglik, sest sõna maht on väike ja kunst oma pidevas muutumises ja tegijate paljususes on ikka rikkam,
vaimsuse märke, olles samas äratuntavalt isikupärased. Arvukad maastikumaalid on enamasti loodud vahetust looduselamusest, neis avaldub kunstniku tõsine vaimne seisukoht, avar maailmatunnetus ja temale nii omane poeesia. Ta on meelsasti maalinud maastikuvaateid perekonna suvituspaikades ja kohtades, kuhu teda viisid teenistuskohused. Tema kodumaiseid loodusvaateid ja portreid iseloomustab kunstniku tajutav maalimisrõõm, aga ka suurepärane kompositsioonitaju ja tundlik värvimeel. Ta eelistas motiive, mis on ajendanud paljusid tema luuletusigi: kanarbikunõmmi, vaikseid loojanguhetki randadel ja keerukaid pilvemaastikke. Samuti astus ta harrastuspiltnikuna üles fotonäitustel nii kodu- kui ka välismaal. Fotograafi geenid on pärinud poeg Tunne, kelle looduspilte on paljud nautida saanud. Suurem osa Peeter Singi loomingust on leidnud koha erakogudes, vähemal määral ka Eesti Kunstimuuseumis
annaabi.ee 
