Katseklaase oli ka väga palju, mistõttu erinevus kokkuvõttes ongi suur, kuigi ausalt öeldes ikka annab 14,2 milliliitriga mööda panna. Nüüd siis järeldused uuritava segu kohta. Kõige suurema molekulmassiga antud töös oli dekstraansinine, mille molekulmass . Sellise järelduse saab teha, sest just dekstraansinine väljus kolonnist kõige kiiremini. See tähendab, et tema molekulid ei mahtunud geelipooridesse. Dekstraansinise järel väljus uuritud komponendidest müoglobiin. Sellise järelduse võib teha, sest tema molekulmass () on tublisti väiksem kui dekstraansinise molekulmass, kuid suurem kui NDP-aspartaadi molekulmassist. Kõige väiksema molekulmassiga () antud töös DNP-aspartaat, sest see väljus kolonnist viimasena. See tähendab, et tema molekulid mahtusid suurepäraselt geeli pooridesse. Nende järelduste põhjal võib katse lugeda õnnestunuks, kui Vxmax välja arvata.
Eemaldada supernatant Lisada 1 ml PBSi (et eemaldada söötmejäägid), loksutada õrnalt, fuugida uuesti, eemaldada supernatant Asetada rakud jääle, lisada 200 μl lüüsipuhvrit ja 4 μl 50x proteaaside inhibiitorite segu. Korralikult suspendeerida ning asetada epsid rakkudega 30 minutiks +4°C juurde Pärast tsentrifuugida 3 mint, et lahusesse jäid valgud ja sade koosneks membraani komponendidest ja nukleiinhappetest Teha proovidest uude epsi 2x lahjendus lüüsipuhvriga (selleks pipeteerida 15 μl lüsaati ja 15 μl puhvrit kokku) Mõõta saadud lüsaatide kontsentratsioonid BSA kitiga BSA lahjendusterea ettevalmistamine BSA standardlahuse kontsentratsioon on 2 mg/ml. Sellest tuleb teha 2x lahjenduste rida: 1 mg/ml, 0,5 mg/ml, 0,25 mg/ml, 0,125 mg/ml ja 0 mg/ml ehk puhas MQ.
annaabi.ee 
