mõistusega inimese silmis kunagi. Suurem osa enesepildistajatest saab õnneks vaimu küpsedes aru, et enda võõraste sulgedega ehtimine ning enda pidev maailmale demonstreerimine ei tee ei ilusaks ega õnnelikuks – see kõik tuleb leida enda seest. Nendest, kes selle arusaamani ei jõua, on lihtsalt kahju, sest kui inimese arvamust iseendast kujundavad teised inimesed, ei saa ta kunagi olla rahul ja õnnelik sellega, kes ta on. Komplimendil ja komplimendil on vahe ning neid tuleks osata eristada. See, mis Facbooki kommentaarilahtris toimub, on lihtsalt odav ja võrdlemisi maitsetu, ega tohiks olla kellegi enesehinnangu upitamise aluseks. Ilu tuleb seestpoolt ega peaks sõltuma kellegi arvamusest, like’ist ega kommentaarist.
jumal ega rotid, vaid ta ise. Esimeseks sammuks enda parandamise teekonnal on ju alati olnud abivajamise tunnistamine, ei ole võimalik abi pakkuda kellelegi, kes seda ei taha. Õnnetu ja üksik inimene on aga sageli liiga arg, et abi otsida, seepärast peaks olema valmis pakkuma oma sõprust ka neile, kes seda esmapilgul ei paista soovivat. Liiga tihti alahinnatakse jõudu, mis on puudutusel, lahkel sõnal, kuulaval kõrval, ausal komplimendil või kõige väiksemalgi zestil, mis näitab hoolivust, sel kõigel on potentsiaali kellegi ellu rõõmu tuua. Sõnad ja teod võivad muuta maailma paremaks, aga ka halvemaks paigaks. Seepärast on oluline kasutada positiivseid sõnu, mõelda häid mõtteid, sest nende mõju on nakkav ka kõikidele teistele. Inimesele abikäe ulatamine, sõpruse pakkumine ei maksa midagi, kuid on väärt palju. Samamoodi ei jää keegi tegelikult igatsema neid paari rahatähte, mida tänavanurgal kerjav
annaabi.ee 
