pööratavast ning vedelikuga (enamasti piiritusega) täidetud nõelakorpusest . Vedelik on hea selleks, et kompassinõel kinni ei kiiluks. Samuti on nõel vedelikuga korpuses stabiilsem, mistõttu saab põhja-lõuna suunda kiiremini määrata. See, kui kiiresti nõel stabiilse asendi saavutab, on mõne kompassi infolehele ka ära märgitud. Sageli pole matkal aga niivõrd oluline, et nool jääks seisma niisama kiiresti kui võistluskompassidel. Võistluskompassid võimaldavad teiste kompassidega võrreldes määrata kiiremini suunda ja on stabiilsemad: nool jääb enamasti seisma alla ühe sekundi jooksul, parimal juhul poole sekundiga. Niisuguste omadustega kompassid on kasutusel eeskätt orienteerumisspordis, kus on oluline kompassi kiire "töö". Tänapäeval on kompassidele lisatud ka muud varustust, näiteks termomeeter, kurvimeeter, vile vm. Peegelkompassil asendab pikka põhiplaati peegel, mis võimaldab objektile paremini sihtida ja täpsemini suunda määrata
lõunas. Ja palju muud. Asimuudi määramiseks orienteritakse kompass st. seatakse kompass nii, et tema skaala põhisuund ühtiks geograafilise põhjasuunaga ja pööratakse siis tema visiiri seni, kuni sälk, kirp ja vaadeldav ese või suund asuvad ühel sirgjoonel - viseerimisjoonel (kirp eseme poolel); seejärel tehakse skaalal kirbu kohalt lugem. Kompassi sellist kasutamist nimetatakse ka viseerimiseks. Asimuuti saab määrata erineva konstruktsiooniga kompassidega (Adrianori tüüpi, peegel-, niitkompassiga) tänapäeval on laialt levinud aga orienteerumiskompassid, millega on see imelihtne. Need on läbipaistvast plastikust ja neile on peale graveeritud ka erinevad kaardi mõõtkavad, millega saab hästi koordinaate määrata. Oma asukohta on kaardil lihtne leida, kui asutakse kaardile märgitud objekti - maja, silla, metsasihtide nuga vms. juures. Tuleb vaid leid vastav orientiir kaardilt ja määrata, kuspool asutakse
annaabi.ee 
